Tahtsin veel kirjutada inimeste jälgimisel tehtud tähelepanekutest, meelelahutusvõimalustest, söögist, geishadest, huvitavatest Jaapanit ja jaapanlasi puudutavatest faktidest jne, jne aga ei jõudnud. Aega oli vähe ja see kulus pigem informatsiooni kogumisele, kui jagamisele ning arvutit ei olnud ka alati käepärast. Seda enam on põhjust nendega, keda huvitab, eraldi kokku saada ja muljeid jagada.
Nüüd juba õnnelikult kodus, külmade ja tundetute WC-pottide maal...
PS püüan hiljem sissekandeid ka piltidega varustada.
Sunday, April 11, 2010
Friday, April 9, 2010
Tokyo
Neljapäeva õhtul jõudsime Tokyosse. Nagu juba märgitud, tegime alustuseks tiiru ümber megasuure pargi, kus keskel pidavat olema Imperial Palace, aga kuna kogu kupatus oli ümbritsetud kaitsevalli ja paari politseinikuga, siis võisime seda vaid ette kujutada.
Hotellid on meil siin kõrvuti: teised on Dai-ichi Tokyo hotellis ja mina olen Dai-ichi Annexis, nimi iseloomustab seda hästi. Aga asuvad nad keskuses ja üldiselt kurta pole suurt midagi. Mul on toas ka massaazi tool, mille instruktaaz on küll jaapanikeelne, aga mitmetele erinevatele klahvidele vajutades, hakkas toimima küll. Hotell erineb kõikidest eelmistest selle poolest, et hinna sees pole hommikusööki. Liikusime hotelli restorani, kus arvasime saavat tavalist buffet-hommikusööki, ent eksisime rängalt. Saime muna ja singiviilukese ja leiva, kõik asetatud väga kenasti. Restroranis peale meie suurt teisi kliente ei olnud, kuid teenindajad selle eest oli rohkem kui (minu hinnangul) vaja. Hommikusöök pakkus esteetilisele meelele enamat kui kõhule, aga mis seal ikka.
A rõõmuks läksime reedel lõpuks shoppama. Harajuku regiooni. See on moeteadlikele inimestele tuntud piirkond, on isegi eraldi selline riietumisstiil nagu harajuku, mida siin paljud teismelised tütarlapsed viljelevad.Lühidalt kokkuvõttes on see selline lolitalike sugemetega tiba ülepingutatud stiil, kus in on lilled, lühikesed seelikud ja lipsud. Lipsukestega ehitakse kõike - kingakestel lipsukesed, mantlil, kleidi ääres, peas üks eriti suur lips, kõrvas väikesed lipsud ja igaks juhuks rinnas ka väike lipsu-pross. Kogu see poodides rühmamine võttis päris läbi ja katkestasin poole pealt ning põikasin peatänavalt kvartali sisse, kus oli elurajoon, mis paar tänavat edasi asuvate luksuslike butiikidega üldse kokku ei sobinud. Kinnisvara on Tokyos kallis. Ja kohtasin ka kohalikku Pilukellukest. Kes teavad sellenimelist luuletajat(?) Eestist, mõistavad.
Vastupidavust tuli säästa õhtuks, kui plaanitud oli punaste laternate tänava külastus ja diskoteekide väisamine. Punaste laternate piirkonnas tuiasime tükk aega, aga midagi sellist nagu Euroopas nähtud, siin ei kohanud. Kuigi, kui ma poistest paar sammu maha jäin, siis külvati neid erinevate pakkumistega üle ja asi läks hoopis põnevamaks. Seadsime sammud kodu poole, kui äkitselt läks lahti tõeline Tuhkatriinu-loost tuntud paanika - nimelt oli kell löönud südaööd, peale mida metrood enam ei liigu ja linnalähironge läheb igasse suunda vaid paar. Meeletud (vähem ja rohkem napsutanud) pintsaklipslaste hordid tunglesid rongijaama poole, sest taksoga on teatavasti sõita kallis ja muid liiklemisvahendeid pärast keskkööd vist väga polegi.
Saime meiegi kodupiirkonda tiksutud, kui selgus, et peamised ööklubid asuvad hoopistükkis Roppongi linnaosas. Õnneks polnud see meie hotellidest kaugel. Seal elu kees. ööklubisid oli palju ja tänavad täis mustanahalisi nn sisseviskajaid, kes tänavalt inimesi klubisse meelitasid. (Vahemärkusena tuleb öelda, et Jaapanis immigrante väga palju ei ole. Peamiselt pidavat see olema tingitud rangetest immigratsiooniseadustest, aga usun, et ka keelel on siin oma osa. Suurima immigrantide grupi pidavat moodustama korealased, aga neid välismaalase silm jaapanlastest ei erista.) Kokkuvõttes käisime läbi neli erinevat ööklubi, kus rokkisid välismaalastest mehed ja kohalikud (mitte kõige ilusamad, ega ilmselt ka mitte kõige korralikumad) naisterahvad. Igas ööklubis kohtas sutenööre, kellel olid kõik klisheelikud elemendid - päikeprillid, vuntsid, jäme kuldkett, soni. Variant on muidugi, et toimus ülelinnaline stiilipidu teemal "prostituudid ja sutenöörid", ja Lonely Planet lihtsalt ei teadnud sellest midagi. Kui me tulime viimasest ööklubist välja poisid eespool ja mina tükk maad taga, siis ligines nende juurde kärmelt üks vana, kes rõõmsalt hõiskas: "Alright, Sirs! lets give the night a porper ending! We have fantastic girls!" Siis aga silmas mind ja vajus näost ära ja varjamata oma pettumust ohkas: "and here comes the spoiler.." Äri läks kihva.
Vaatamata hilisele tuttuminekule, ärkasin ikka vara. Kuna V küsis minu käest Jaapani elektrivarustuse kohta ja ma ei osanud talle vastata ning mitmest materjalist jäi mulle silma, et lähedal asub elektrimuuseum, jalutasin sinna, et asi selgeks teha. Kahjuks oli muuseum spondeeritud Tokyo Elektri poolt ja kogu süsteemist väga palju teada ei saanud, rohkem sellest, kui tore firma on Tokyo Elekter ja kuidas ta hoolib ja teeb kõik õigesti ja toodab aastas 297,4 TWh elektrit. Siiski sain teada, et kolmandik Jaapani elektrist tuleb tuumaenergiast ja Jaapan on suures sõltuv eksporditud energiaallikatest, kuigi neil on mingi osa ka hüdroenergiat. vot sedasi.
Teistega sain kokku Asakuza piirkonnas, kus müüakse suveniire ja kus oli mustmiljon turisti. Ma ei suutnud. keerasin kõrvaltänavale ja sõin iinimisi jälgides hoopis jäätist (täna oli väga palav ilm). Kui astusin sisse apteeki ostma ühe sõbra palutud vedelikku, siis etteöeldud märksõnade peale sai vanemast härrasmehest apteeker (nägi välja nagu Mr Myjagi Karate Kidi filmist) sellised naerukrambid, et hoia mütsi kinni. Ma väga tahaks teada, mida ma siis ütlesin. Aga soovitud vahendi sain :).
Kuna ma ei saa R arvutit rohkem kuritarvitada, siis lõpetan siinkohal. Muideks, hotellis on reklaamitud laptopi laenutus. Hirmus mässamine oli, et seda arvutit saada. Kui sain, siis selgus, et see on jaapanikeelse klaviatuuriga. MIks nad seda inglise keeles reklaamivad, jääb selgusetuks.
Hotellid on meil siin kõrvuti: teised on Dai-ichi Tokyo hotellis ja mina olen Dai-ichi Annexis, nimi iseloomustab seda hästi. Aga asuvad nad keskuses ja üldiselt kurta pole suurt midagi. Mul on toas ka massaazi tool, mille instruktaaz on küll jaapanikeelne, aga mitmetele erinevatele klahvidele vajutades, hakkas toimima küll. Hotell erineb kõikidest eelmistest selle poolest, et hinna sees pole hommikusööki. Liikusime hotelli restorani, kus arvasime saavat tavalist buffet-hommikusööki, ent eksisime rängalt. Saime muna ja singiviilukese ja leiva, kõik asetatud väga kenasti. Restroranis peale meie suurt teisi kliente ei olnud, kuid teenindajad selle eest oli rohkem kui (minu hinnangul) vaja. Hommikusöök pakkus esteetilisele meelele enamat kui kõhule, aga mis seal ikka.
A rõõmuks läksime reedel lõpuks shoppama. Harajuku regiooni. See on moeteadlikele inimestele tuntud piirkond, on isegi eraldi selline riietumisstiil nagu harajuku, mida siin paljud teismelised tütarlapsed viljelevad.Lühidalt kokkuvõttes on see selline lolitalike sugemetega tiba ülepingutatud stiil, kus in on lilled, lühikesed seelikud ja lipsud. Lipsukestega ehitakse kõike - kingakestel lipsukesed, mantlil, kleidi ääres, peas üks eriti suur lips, kõrvas väikesed lipsud ja igaks juhuks rinnas ka väike lipsu-pross. Kogu see poodides rühmamine võttis päris läbi ja katkestasin poole pealt ning põikasin peatänavalt kvartali sisse, kus oli elurajoon, mis paar tänavat edasi asuvate luksuslike butiikidega üldse kokku ei sobinud. Kinnisvara on Tokyos kallis. Ja kohtasin ka kohalikku Pilukellukest. Kes teavad sellenimelist luuletajat(?) Eestist, mõistavad.
Vastupidavust tuli säästa õhtuks, kui plaanitud oli punaste laternate tänava külastus ja diskoteekide väisamine. Punaste laternate piirkonnas tuiasime tükk aega, aga midagi sellist nagu Euroopas nähtud, siin ei kohanud. Kuigi, kui ma poistest paar sammu maha jäin, siis külvati neid erinevate pakkumistega üle ja asi läks hoopis põnevamaks. Seadsime sammud kodu poole, kui äkitselt läks lahti tõeline Tuhkatriinu-loost tuntud paanika - nimelt oli kell löönud südaööd, peale mida metrood enam ei liigu ja linnalähironge läheb igasse suunda vaid paar. Meeletud (vähem ja rohkem napsutanud) pintsaklipslaste hordid tunglesid rongijaama poole, sest taksoga on teatavasti sõita kallis ja muid liiklemisvahendeid pärast keskkööd vist väga polegi.
Saime meiegi kodupiirkonda tiksutud, kui selgus, et peamised ööklubid asuvad hoopistükkis Roppongi linnaosas. Õnneks polnud see meie hotellidest kaugel. Seal elu kees. ööklubisid oli palju ja tänavad täis mustanahalisi nn sisseviskajaid, kes tänavalt inimesi klubisse meelitasid. (Vahemärkusena tuleb öelda, et Jaapanis immigrante väga palju ei ole. Peamiselt pidavat see olema tingitud rangetest immigratsiooniseadustest, aga usun, et ka keelel on siin oma osa. Suurima immigrantide grupi pidavat moodustama korealased, aga neid välismaalase silm jaapanlastest ei erista.) Kokkuvõttes käisime läbi neli erinevat ööklubi, kus rokkisid välismaalastest mehed ja kohalikud (mitte kõige ilusamad, ega ilmselt ka mitte kõige korralikumad) naisterahvad. Igas ööklubis kohtas sutenööre, kellel olid kõik klisheelikud elemendid - päikeprillid, vuntsid, jäme kuldkett, soni. Variant on muidugi, et toimus ülelinnaline stiilipidu teemal "prostituudid ja sutenöörid", ja Lonely Planet lihtsalt ei teadnud sellest midagi. Kui me tulime viimasest ööklubist välja poisid eespool ja mina tükk maad taga, siis ligines nende juurde kärmelt üks vana, kes rõõmsalt hõiskas: "Alright, Sirs! lets give the night a porper ending! We have fantastic girls!" Siis aga silmas mind ja vajus näost ära ja varjamata oma pettumust ohkas: "and here comes the spoiler.." Äri läks kihva.
Vaatamata hilisele tuttuminekule, ärkasin ikka vara. Kuna V küsis minu käest Jaapani elektrivarustuse kohta ja ma ei osanud talle vastata ning mitmest materjalist jäi mulle silma, et lähedal asub elektrimuuseum, jalutasin sinna, et asi selgeks teha. Kahjuks oli muuseum spondeeritud Tokyo Elektri poolt ja kogu süsteemist väga palju teada ei saanud, rohkem sellest, kui tore firma on Tokyo Elekter ja kuidas ta hoolib ja teeb kõik õigesti ja toodab aastas 297,4 TWh elektrit. Siiski sain teada, et kolmandik Jaapani elektrist tuleb tuumaenergiast ja Jaapan on suures sõltuv eksporditud energiaallikatest, kuigi neil on mingi osa ka hüdroenergiat. vot sedasi.
Teistega sain kokku Asakuza piirkonnas, kus müüakse suveniire ja kus oli mustmiljon turisti. Ma ei suutnud. keerasin kõrvaltänavale ja sõin iinimisi jälgides hoopis jäätist (täna oli väga palav ilm). Kui astusin sisse apteeki ostma ühe sõbra palutud vedelikku, siis etteöeldud märksõnade peale sai vanemast härrasmehest apteeker (nägi välja nagu Mr Myjagi Karate Kidi filmist) sellised naerukrambid, et hoia mütsi kinni. Ma väga tahaks teada, mida ma siis ütlesin. Aga soovitud vahendi sain :).
Kuna ma ei saa R arvutit rohkem kuritarvitada, siis lõpetan siinkohal. Muideks, hotellis on reklaamitud laptopi laenutus. Hirmus mässamine oli, et seda arvutit saada. Kui sain, siis selgus, et see on jaapanikeelse klaviatuuriga. MIks nad seda inglise keeles reklaamivad, jääb selgusetuks.
Thursday, April 8, 2010
Transport
Meil on olnud au liigeleda üsna mitme erineva sõiduriistaga. Arvestades suurenevat huvi transpordi vastu, mõtlesin, et panen muljed kirja enne, kui meelest lähevad.
Kõige pealt kuulus Shinkansen ehk kiirrong. Näeb välja väga muljetavaldav ja liigub tõesti kiiresti. Ometi on ka siin võimalik valida mitme mängija vahel - näiteks Kyotost Tokyosse saab Nozomi Shinkanseniga 2,5 tunniga, kui teisega (mille nime ei oska öelda) natuke üle kolme tunniga. Igal juhul kiiresti. Seest on rong üsna tavaline. Mugav, aga mitte üleliia. Ja ei saa mööda oma lemmikteemast - WC on ikka istmesoojenduse ja muude lisadega :).
Rongid - peale Shinkanseni on veel mustmiljon teist rongi. Eraliinid, tavalised liinid, ekspressliinid, kiirliini, lähirongid, mugavusistmetega rongid, monorööpmelised rongid. Nende eristamine ei ole sugugi lihtne, eriti arvestades, et sõiduplaanid ja piletiautomaadid on sageli ainult jaapani keeles. See ekspressi, kiir- ja muude rongide eristamine tuletab vägisi meelde lapsepõlve koolivaheaegu, kui sai vanaema juures Viljandis bussiga käidud - ainult ekspress sõitis otse Tallinnasse, kiirliin ei peatunud päris iga posti juures, aga peaaegu ja tavaline buss tegi lisaks peatumisele iga posti juures ka väikese ringi läbi Karksi-Nuia või Suure-Jaani.
Peaaegu igas linnas, kus oleme viibinud, oleme kasutanud metrood. Metroo on kõikides linnades sarnene ja (inglise keelsete siltide olemasolul) on opereerimine üsna lihtne. Huvitav on see, et metroos on sageli eraldi vagun ainult naistele. Ilmselt vältimaks tipptunni ajal naiste pepust näpistamist, aga olles jaapanlasi natukene jälginud, on küll väga raske uskuda, et see võiks olla probleem.
Hiroshimas sõitsime trammiga. Arvestades Jaapani üldist tehnoloogilist taset, oli see üllatavalt mehitatud ja vanaaegne kogemus. Nimelt toimus tasumine kontrolörile trammist väljudes ja oli keeruline tuvastada, kuidas kontrolör mõistab, kui pika maa keegi on maha sõitnud. Kontrolöril olid käed-jalad tööd täis aidates inimesi peale ja maha, teadvustades järgmist jaama ja seletades veel midagi mikrofoni, mis jäi meile vähese keeleoskuse tõttu kaugeks.
Saarele sõitsime praamiga, mis meenutas New Yorgis Staten Islandi vahel kurseerivat alust. Aga selle kohta pole midagi erilist märkida, sest WC-d ei külastanud :).
Ja last but not least - taksod. Taksojuhid on soliidses eas härrasmehed valgete kinnastega. Auto tagumine uks hüppab ise lahti ja kinni, selle kangutamine ei ole mõistlik. Auto istmed on kaetud lumivalge pitsiga ja ühes taksos nägin suisa kerge plisseeriga ääristatud istmeid. Peen käsitöö. Mõnes taksos olen silmanud valgeid patju. Väljast on autod mustad ning läikivad. Taksoga tunduvat sõitvat reeglina härrasrahvas. Või muudab takso sisustus oleku lihtsalt tähtsaks, et selline mulje jääb.
Ometi olen kõikidest liikumisvahendites enim kasutanud siiski oma kahte jalga, mis täna pärast visiiti Fushimi-Inara Taishale ja sinna juurde kuulunud kablutamisele, hakkasid Tokyos kergelt tõrkuma otsuse peale teha jalutuskäik ümber 60 ha pargi. Pika veenmise ja märkimisväärse tempolanguse peale saime siiski hakkama. Õhtul lähme vanni ja siis saame jälle läbi.
Kõige pealt kuulus Shinkansen ehk kiirrong. Näeb välja väga muljetavaldav ja liigub tõesti kiiresti. Ometi on ka siin võimalik valida mitme mängija vahel - näiteks Kyotost Tokyosse saab Nozomi Shinkanseniga 2,5 tunniga, kui teisega (mille nime ei oska öelda) natuke üle kolme tunniga. Igal juhul kiiresti. Seest on rong üsna tavaline. Mugav, aga mitte üleliia. Ja ei saa mööda oma lemmikteemast - WC on ikka istmesoojenduse ja muude lisadega :).
Rongid - peale Shinkanseni on veel mustmiljon teist rongi. Eraliinid, tavalised liinid, ekspressliinid, kiirliini, lähirongid, mugavusistmetega rongid, monorööpmelised rongid. Nende eristamine ei ole sugugi lihtne, eriti arvestades, et sõiduplaanid ja piletiautomaadid on sageli ainult jaapani keeles. See ekspressi, kiir- ja muude rongide eristamine tuletab vägisi meelde lapsepõlve koolivaheaegu, kui sai vanaema juures Viljandis bussiga käidud - ainult ekspress sõitis otse Tallinnasse, kiirliin ei peatunud päris iga posti juures, aga peaaegu ja tavaline buss tegi lisaks peatumisele iga posti juures ka väikese ringi läbi Karksi-Nuia või Suure-Jaani.
Peaaegu igas linnas, kus oleme viibinud, oleme kasutanud metrood. Metroo on kõikides linnades sarnene ja (inglise keelsete siltide olemasolul) on opereerimine üsna lihtne. Huvitav on see, et metroos on sageli eraldi vagun ainult naistele. Ilmselt vältimaks tipptunni ajal naiste pepust näpistamist, aga olles jaapanlasi natukene jälginud, on küll väga raske uskuda, et see võiks olla probleem.
Hiroshimas sõitsime trammiga. Arvestades Jaapani üldist tehnoloogilist taset, oli see üllatavalt mehitatud ja vanaaegne kogemus. Nimelt toimus tasumine kontrolörile trammist väljudes ja oli keeruline tuvastada, kuidas kontrolör mõistab, kui pika maa keegi on maha sõitnud. Kontrolöril olid käed-jalad tööd täis aidates inimesi peale ja maha, teadvustades järgmist jaama ja seletades veel midagi mikrofoni, mis jäi meile vähese keeleoskuse tõttu kaugeks.
Saarele sõitsime praamiga, mis meenutas New Yorgis Staten Islandi vahel kurseerivat alust. Aga selle kohta pole midagi erilist märkida, sest WC-d ei külastanud :).
Ja last but not least - taksod. Taksojuhid on soliidses eas härrasmehed valgete kinnastega. Auto tagumine uks hüppab ise lahti ja kinni, selle kangutamine ei ole mõistlik. Auto istmed on kaetud lumivalge pitsiga ja ühes taksos nägin suisa kerge plisseeriga ääristatud istmeid. Peen käsitöö. Mõnes taksos olen silmanud valgeid patju. Väljast on autod mustad ning läikivad. Taksoga tunduvat sõitvat reeglina härrasrahvas. Või muudab takso sisustus oleku lihtsalt tähtsaks, et selline mulje jääb.
Ometi olen kõikidest liikumisvahendites enim kasutanud siiski oma kahte jalga, mis täna pärast visiiti Fushimi-Inara Taishale ja sinna juurde kuulunud kablutamisele, hakkasid Tokyos kergelt tõrkuma otsuse peale teha jalutuskäik ümber 60 ha pargi. Pika veenmise ja märkimisväärse tempolanguse peale saime siiski hakkama. Õhtul lähme vanni ja siis saame jälle läbi.
Veel Kyotost
Pean tunnistama, et lugedes eilset eufoorilist sissekannet, täna kõik nii hirmus roosiline ei tundu. Ilmselt hakkab eelmisel päeval sissehingatud puru oma mõju kaotama. Täna oli taas päikseline päev, aga üsna vilu. Mitte, et sellel märkimisväärset tähendust oleks olnud, kuivõrd pool päeva sõitsime rongiga.
Lubati, et 8. aprilli toimuvad Kyoto lähedal asuvas Fushimi-Inari-Taisha pühamus suurejoonelised pidustused, ohverdamised ja tantsud kindlustamaks rahvusliku tööstuse õtsengut. Eile kohatud soome giid teatas lisaks, et täna on Buddha sünnipäev, aga ma ei ole kindel, kas seda võib uskuda. Ehk keegi targem teab kommenteerida?
No igal juhul, kuna olin ilma jäänud geisha kirsiõite tantsudest, siis põles minus soov väga mingit showd näha. Ülejäänud kaadril isutas rohkem shoppamise järele, seetõttu leppisime kokku, et kohtume kell 12 Kyoto rongijaamas, et asuda Tokyo poole teele. Mis omakorda tähendas, et mulle antud aeg pühamut inspekteerida ja tantse vaadata pidi algama üsna vara. Üksjagu aega kulus hotellist väljatsekkimise, kohvri Tokyosse saatmise (siin selline mugav teenus, et saad kohvri saata 100 krooni eest järgmisesse punkti, ei pea mööda linna sellega ringi kolistama) ning erinevate metroodega seiklemise peale, kuid kohale ma jõudsin. Fushimi-Inara Taisha on jällegi üks piltidelt tuttav pühamu, mis on pühendatud riisi ja sake jumalustele. Iseloomulikuks sellele pühamule on 4 km mägedesse looklev tee, mis on ääristatud punaste toriidega ning meeletu koguse kivist rebasekujudega (rebast loeti Inari, viljajumala, saadikuks) ja mitmete surnuaedadega. Mäe otsas avaneb hunnitu vaade Kyotole. Muideks, mäe otsas harjutas üks helesinistes dressides papi oma golfilööki. Ainult, et käes polnud tal mitte kepp, vaid jäme köis. Swing ei olnud küll esmaklassiliste killast, aga olgu öeldud - golfis stiilipunkte ei anta ja mine sa tea võib-olla selline harjutamine teeb tõelise ässa..
Kui kohale jõudsin, ei paistnud tantsudest ja ohverdamistest muid märke, kui yhes pühamus olid valgete linadega kaetud lauad ja neil ridamisi (ma eeldan, et) ploomiveinipudeleid. Hea küll, mõtlesin. Käin seal üleval ära ja jõuan ilusti alguseks kohale. Las sätivad veel. Tegin selle meeldiva mägimatka ära, kuid ei midagi. Siiski - äkitselt märkasin kahte vaimulikku valgetes rüüdes, mustades kotades, mustade mütsidega. Järgnesin neile salahilju, kuid minu pettumuseks ei hakanud nad kedagi ohverdama, vaid asusid hoopis õnnistama pühamu ette veeretatud uhiuut Mercedest. Protsess nägi välja nii, et auto kõik uksed ja kapott olid avatud. Vaimulikud kummardasid pikalt ja põhjalikult mootori ees pomisedes mingit palvet, seejärel toimetasid sama protseduuri iga ukse juures lehvitades valgete paberiliikutega ääristatud pulka ja oligi valmis. Autoomanikud sõitsid ülimalt rahulolevana minema. Muidugi võib-olla, et see auto ohverdatigi hiljem rahvusliku tööstuse hüvanguks ning nähtu oli vaid ettevalmistav protseduur. Paraku pidin asuma rongijaama poole teele, seega jäi mul see vaimustav vaatepilt nägemata. Noh, aga abiks oli seegi.
Ei tea, kas see oli eilse pulbri mõju või mis, aga kokkuvõttes pean ütlema, et mulle Kyoto siiski meeldis. Kuigi arvestades seda, et linna nimi on kuulus kliimaprotokolliga seonduvalt, ei paistnud keskkonnateadlikkus suurt silma. Igal pool käis meeletu pakendamine, ühekordsete tarvikute kasutamine jms. Samas jalgrattaid oli palju ja liiklust nii suure linna kohta suhteliselt vähe.
Aga nüüd juba Tokyos, mis tundub hoopis teisest mastist linn.
Lubati, et 8. aprilli toimuvad Kyoto lähedal asuvas Fushimi-Inari-Taisha pühamus suurejoonelised pidustused, ohverdamised ja tantsud kindlustamaks rahvusliku tööstuse õtsengut. Eile kohatud soome giid teatas lisaks, et täna on Buddha sünnipäev, aga ma ei ole kindel, kas seda võib uskuda. Ehk keegi targem teab kommenteerida?
No igal juhul, kuna olin ilma jäänud geisha kirsiõite tantsudest, siis põles minus soov väga mingit showd näha. Ülejäänud kaadril isutas rohkem shoppamise järele, seetõttu leppisime kokku, et kohtume kell 12 Kyoto rongijaamas, et asuda Tokyo poole teele. Mis omakorda tähendas, et mulle antud aeg pühamut inspekteerida ja tantse vaadata pidi algama üsna vara. Üksjagu aega kulus hotellist väljatsekkimise, kohvri Tokyosse saatmise (siin selline mugav teenus, et saad kohvri saata 100 krooni eest järgmisesse punkti, ei pea mööda linna sellega ringi kolistama) ning erinevate metroodega seiklemise peale, kuid kohale ma jõudsin. Fushimi-Inara Taisha on jällegi üks piltidelt tuttav pühamu, mis on pühendatud riisi ja sake jumalustele. Iseloomulikuks sellele pühamule on 4 km mägedesse looklev tee, mis on ääristatud punaste toriidega ning meeletu koguse kivist rebasekujudega (rebast loeti Inari, viljajumala, saadikuks) ja mitmete surnuaedadega. Mäe otsas avaneb hunnitu vaade Kyotole. Muideks, mäe otsas harjutas üks helesinistes dressides papi oma golfilööki. Ainult, et käes polnud tal mitte kepp, vaid jäme köis. Swing ei olnud küll esmaklassiliste killast, aga olgu öeldud - golfis stiilipunkte ei anta ja mine sa tea võib-olla selline harjutamine teeb tõelise ässa..
Kui kohale jõudsin, ei paistnud tantsudest ja ohverdamistest muid märke, kui yhes pühamus olid valgete linadega kaetud lauad ja neil ridamisi (ma eeldan, et) ploomiveinipudeleid. Hea küll, mõtlesin. Käin seal üleval ära ja jõuan ilusti alguseks kohale. Las sätivad veel. Tegin selle meeldiva mägimatka ära, kuid ei midagi. Siiski - äkitselt märkasin kahte vaimulikku valgetes rüüdes, mustades kotades, mustade mütsidega. Järgnesin neile salahilju, kuid minu pettumuseks ei hakanud nad kedagi ohverdama, vaid asusid hoopis õnnistama pühamu ette veeretatud uhiuut Mercedest. Protsess nägi välja nii, et auto kõik uksed ja kapott olid avatud. Vaimulikud kummardasid pikalt ja põhjalikult mootori ees pomisedes mingit palvet, seejärel toimetasid sama protseduuri iga ukse juures lehvitades valgete paberiliikutega ääristatud pulka ja oligi valmis. Autoomanikud sõitsid ülimalt rahulolevana minema. Muidugi võib-olla, et see auto ohverdatigi hiljem rahvusliku tööstuse hüvanguks ning nähtu oli vaid ettevalmistav protseduur. Paraku pidin asuma rongijaama poole teele, seega jäi mul see vaimustav vaatepilt nägemata. Noh, aga abiks oli seegi.
Ei tea, kas see oli eilse pulbri mõju või mis, aga kokkuvõttes pean ütlema, et mulle Kyoto siiski meeldis. Kuigi arvestades seda, et linna nimi on kuulus kliimaprotokolliga seonduvalt, ei paistnud keskkonnateadlikkus suurt silma. Igal pool käis meeletu pakendamine, ühekordsete tarvikute kasutamine jms. Samas jalgrattaid oli palju ja liiklust nii suure linna kohta suhteliselt vähe.
Aga nüüd juba Tokyos, mis tundub hoopis teisest mastist linn.
Tuesday, April 6, 2010
Positiivsed yllatused
T@nane p@aev oli tore ning t@is positiivseid yllatusi, vaatamata sellele, et ilm polnud hea (viimased 4 p@eva on olnud selline soojemapoolne Eesti suvi, t@na aga tyypiline jaanip@eva ilm - kylm, tuul, tibake vihmakest).
Jaapanlased uskusid, et imperaatori surmaga tuleb halva saatuse ennetamiseks vahetada ka pealinna asukohta, seet6ttu on pealinn olnud nii Kyoto kui ka Kyotost 30 km kaugusel asetsev Nara, kuhu t@na suundusime. Naras on endiselt v@ike ja armas ning mitte nii turistide poolt ylerahvastatud, kui Kyoto (muideks, mul tekkis t@na teooria: Kyotos on v@he inglise keelseid silte, sest nad tahavad v@hendada turistide hulk). Yhes Nara kuulsaimas templis (Todai-ji tempel) haaksime soome giidi sappa, t@nu kellele saime tunduvalt informeeritumaks kui yksikuid inglise keelseid silte lugedes oleks saanud. Igal juhul sain palju targemaks. Giid ise esindas tyypilist soome laevalt tuntud proua typaazi - kergelt vines, natuke pundunud, aga muidu s6bralik ning alati valmis yheks tangoks.
Naastes Narast m6tlesin proovida kohalikke spa-m6nusid, ikkagi puhkus ju. Kuiv6rd yldmassaazile hammas peale ei hakanud, otsustasin jalahoolitsuse kasuks. No see ei olnud mingi lihtne lugu! K6ige pealt juhatati mind riietusruumi ja paluti riided @ra vahetada ja meik maha v6tta. (Vahem@rkusena: kui meil antakse hoolitsuste jaoks yhekordsed stringid, siis siin olid yhekordsed vuplid - no ikka t6sised tumesinised kummiga alt @@rest puhvpyksid.) Kahtlesin, et milleks see k6ik, kui v6tsin ainult jalahoolitsuse, kas nad said must ikka 6igesti aru? Aga mis seal ikka, vaatame, mis t@ringu elu veeretab. Ettevalmistavate protseduuride j@rel juhatati mind vapustava vaatega ooteruumi, kus mugavas toolis sain nautida kohalikku teed. Kui olin piisavalt l6dvestunud, tuli kena jaapanlanna, kes teatas, et tema hoolitseb t@na 6htul minu eest ja juhatas mind j@rgmisesse tuppa, kus oli tugitool ja puidust pali, kuhu ta pani mingid soola ja puru ning minu meeletust k6ndimisest paistes jalad. Aga.. l66gastumist selles ebamugavas toolis oli raske ette kujutada, hetkeks l6i kerge kahtlus hinge, aga mitte kauaks. Tytarlaps andis mulle imepisikese lusikaga k@e peale mingi l6hnava puru ja v6ttis endale ka ning palus seda k@te vahel h66ruda ning seej@rel l6hna (l6hnas nagu curry) peopesadest kolm korda sygavalt sisse hingata (ise tegi sama). Pidavat hoidma halvad vaimud meist eemal. Ja oi kui eemal need vaimud hoolitsuse ajal hoitud olid! Vaimud eemaldatud, palus ta mul lauale pikali visata ja algas jalamassaaz, mis h6lmas s6na otseses m6ttes jalga v@ikesest varbast kuni ristluudeni, nii eest kui tagant, nii alt kui pealt, nii seest kui v@ljast. M6istate? Siis j@lle l66gastus ooteruumis koos rohelise tee ja jaapani maiustustega, l6puks positiivne yllatus arve n@ol (oli v@iksem, kui alguses oeldi) ja tagatippu veel kingitus! Ette-taha kummardamisest ja ylimast viisakusest ei r@@gigi.
Nii l6una- kui 6htusoogi kohaga vedas meil t@na samuti ning 6htu l6petuseks kylastasime nalja viluks seda valju muusikaga m@ngude keskust, kus oli ootamatult l6bus.
Kui ma pingutan, siis meenub t@nasest p@evast, et ilm oli halb, imperaatori loss oli totaalne pettumus ja rongidega oli m@ssamist, aga inimene kipub m@letama ainult head ja nii mulle sobib ilusti:)
Jaapanlased uskusid, et imperaatori surmaga tuleb halva saatuse ennetamiseks vahetada ka pealinna asukohta, seet6ttu on pealinn olnud nii Kyoto kui ka Kyotost 30 km kaugusel asetsev Nara, kuhu t@na suundusime. Naras on endiselt v@ike ja armas ning mitte nii turistide poolt ylerahvastatud, kui Kyoto (muideks, mul tekkis t@na teooria: Kyotos on v@he inglise keelseid silte, sest nad tahavad v@hendada turistide hulk). Yhes Nara kuulsaimas templis (Todai-ji tempel) haaksime soome giidi sappa, t@nu kellele saime tunduvalt informeeritumaks kui yksikuid inglise keelseid silte lugedes oleks saanud. Igal juhul sain palju targemaks. Giid ise esindas tyypilist soome laevalt tuntud proua typaazi - kergelt vines, natuke pundunud, aga muidu s6bralik ning alati valmis yheks tangoks.
Naastes Narast m6tlesin proovida kohalikke spa-m6nusid, ikkagi puhkus ju. Kuiv6rd yldmassaazile hammas peale ei hakanud, otsustasin jalahoolitsuse kasuks. No see ei olnud mingi lihtne lugu! K6ige pealt juhatati mind riietusruumi ja paluti riided @ra vahetada ja meik maha v6tta. (Vahem@rkusena: kui meil antakse hoolitsuste jaoks yhekordsed stringid, siis siin olid yhekordsed vuplid - no ikka t6sised tumesinised kummiga alt @@rest puhvpyksid.) Kahtlesin, et milleks see k6ik, kui v6tsin ainult jalahoolitsuse, kas nad said must ikka 6igesti aru? Aga mis seal ikka, vaatame, mis t@ringu elu veeretab. Ettevalmistavate protseduuride j@rel juhatati mind vapustava vaatega ooteruumi, kus mugavas toolis sain nautida kohalikku teed. Kui olin piisavalt l6dvestunud, tuli kena jaapanlanna, kes teatas, et tema hoolitseb t@na 6htul minu eest ja juhatas mind j@rgmisesse tuppa, kus oli tugitool ja puidust pali, kuhu ta pani mingid soola ja puru ning minu meeletust k6ndimisest paistes jalad. Aga.. l66gastumist selles ebamugavas toolis oli raske ette kujutada, hetkeks l6i kerge kahtlus hinge, aga mitte kauaks. Tytarlaps andis mulle imepisikese lusikaga k@e peale mingi l6hnava puru ja v6ttis endale ka ning palus seda k@te vahel h66ruda ning seej@rel l6hna (l6hnas nagu curry) peopesadest kolm korda sygavalt sisse hingata (ise tegi sama). Pidavat hoidma halvad vaimud meist eemal. Ja oi kui eemal need vaimud hoolitsuse ajal hoitud olid! Vaimud eemaldatud, palus ta mul lauale pikali visata ja algas jalamassaaz, mis h6lmas s6na otseses m6ttes jalga v@ikesest varbast kuni ristluudeni, nii eest kui tagant, nii alt kui pealt, nii seest kui v@ljast. M6istate? Siis j@lle l66gastus ooteruumis koos rohelise tee ja jaapani maiustustega, l6puks positiivne yllatus arve n@ol (oli v@iksem, kui alguses oeldi) ja tagatippu veel kingitus! Ette-taha kummardamisest ja ylimast viisakusest ei r@@gigi.
Nii l6una- kui 6htusoogi kohaga vedas meil t@na samuti ning 6htu l6petuseks kylastasime nalja viluks seda valju muusikaga m@ngude keskust, kus oli ootamatult l6bus.
Kui ma pingutan, siis meenub t@nasest p@evast, et ilm oli halb, imperaatori loss oli totaalne pettumus ja rongidega oli m@ssamist, aga inimene kipub m@letama ainult head ja nii mulle sobib ilusti:)
Monday, April 5, 2010
Kyoto
Meie pettumused tulevad sellest, et tegelikkus ei vasta ootustele. Nii on seni juhtunud Kyotoga. Hotelli hind ja nimi (Kyoto Royal Hotel Spa) olid paljulubavad, seet6ttu ootasin ma-ei-tea-mida. Eriti parast Miyajima hotelli. V6ib-olla isiklikku massoori, v6ib-olla vaadet linnale v6i tervituspuuviljakorvi, ma ei tea, no igal juhul meeletuid mugavusi. Suureks pettumuseks on see hotell suhteliselt juust. Pidime peale sisseseadmist minema linna peale, kui teised helistasid ja teatasid, et neil on nii kehv hotell, et nad tahavad seda lausa vahetada. No vot. Seet6ttu veetsime terve 6htu neile uut hotelli otsides, sest ymbruskonnas on k6ik hotellid tais (sealhulgas minu hotell). On turismik6rghooaeg.
Lugedes erinevatest materjalides Kyoto kohta, siis tekkis mul hirm. Hirm eelk6ige suurte rahvamasside ees, mis siin mooda tanavat voolavad. Pyydsin end mentaalselt ette valmistada ja olin tunglemiseks valmis, sest kuidas sa kaid Kyotos kui kuulsaid asju nainud ei ole? Umbes nagu kaid Pariisis, ilma et oleks oma ihusilmaga Eiffeli torni nainud. Kui peab, siis peab. Aga veendusin, et see mooda turismiatraktsioone trampimine masside vooludega ei ole ikka minu jaoks. Lahen narviliseks. T6mbusin meie seltskonnast eemale, istusin j6e aares yhe kirsipuu all ja lihtsalt vaatlesin inimesi.Palju toredam.
Muideks turistid on erinevates linnades olnud erinevad. Kui Osakas paistsid tanavapildis enamus olevat asiaadid, siis Hiroshimas oli rohkem ameeriklasi (kooli6pilasi) ja Miyajima saarel palju romantiliselt meelestatud paare. Kyoto yletab turistide arvult kindlasti eelmised, aga ometi on siin kummalisel kombel k6ige vahem inglise keelseid silte.
Kogu r6huasetus oli meil tana asetatud 6htule, kui pidime minema vaatama geishade sakura (ehk kirsi6ite) tantse. Helistasime ette ja puha, aga tadi ytles meile vale algusaja, tanu millele me ei nainud neid (geishasid kyll, aga mitte tantse). Millest on kahju. Muideks, siin on selline v6imalus, et raha eest saad lasta end maikoks (geisha 6pilane) riietada ja meikida ning selliselt tanava peal patseerida. Tundus esialgu vahva m6te (mitte, et ma ise oleks tahtnud seda labi teha), aga kui tana yht valget maskeeritud hiidnaist selliselt mooda tanavat komberdamas nagin, oli see vaatepilt pigem halenaljakas ja tiba isegi piinlik.
Lugedes erinevatest materjalides Kyoto kohta, siis tekkis mul hirm. Hirm eelk6ige suurte rahvamasside ees, mis siin mooda tanavat voolavad. Pyydsin end mentaalselt ette valmistada ja olin tunglemiseks valmis, sest kuidas sa kaid Kyotos kui kuulsaid asju nainud ei ole? Umbes nagu kaid Pariisis, ilma et oleks oma ihusilmaga Eiffeli torni nainud. Kui peab, siis peab. Aga veendusin, et see mooda turismiatraktsioone trampimine masside vooludega ei ole ikka minu jaoks. Lahen narviliseks. T6mbusin meie seltskonnast eemale, istusin j6e aares yhe kirsipuu all ja lihtsalt vaatlesin inimesi.Palju toredam.
Muideks turistid on erinevates linnades olnud erinevad. Kui Osakas paistsid tanavapildis enamus olevat asiaadid, siis Hiroshimas oli rohkem ameeriklasi (kooli6pilasi) ja Miyajima saarel palju romantiliselt meelestatud paare. Kyoto yletab turistide arvult kindlasti eelmised, aga ometi on siin kummalisel kombel k6ige vahem inglise keelseid silte.
Kogu r6huasetus oli meil tana asetatud 6htule, kui pidime minema vaatama geishade sakura (ehk kirsi6ite) tantse. Helistasime ette ja puha, aga tadi ytles meile vale algusaja, tanu millele me ei nainud neid (geishasid kyll, aga mitte tantse). Millest on kahju. Muideks, siin on selline v6imalus, et raha eest saad lasta end maikoks (geisha 6pilane) riietada ja meikida ning selliselt tanava peal patseerida. Tundus esialgu vahva m6te (mitte, et ma ise oleks tahtnud seda labi teha), aga kui tana yht valget maskeeritud hiidnaist selliselt mooda tanavat komberdamas nagin, oli see vaatepilt pigem halenaljakas ja tiba isegi piinlik.
varve armastavatele s6pradele
Kirsi6ied teevad Jaapani roosaks. Aga mitte ainult. Roosa on ka meeletu shoppamine, magusa ylesoomine, pildistamine ning samuti on virisemisel roosa varjund. Aga 6nneks mitte midagi sellist, mida valja ei kannataks ja sekka satub ka teisi toone ja varve.
Mis puudutab kohalikke galeriste, siis pean ytlema, et nad ei 6igusta oma nime absoluutselt. Oli ju lubatud, aga ma pole nainud neid maalimas yhtegi pilti. A see eest on nad muidu toredad, kuigi enamasti vaikuses.
Mis puudutab kohalikke galeriste, siis pean ytlema, et nad ei 6igusta oma nime absoluutselt. Oli ju lubatud, aga ma pole nainud neid maalimas yhtegi pilti. A see eest on nad muidu toredad, kuigi enamasti vaikuses.
Subscribe to:
Posts (Atom)