Tahtsin veel kirjutada inimeste jälgimisel tehtud tähelepanekutest, meelelahutusvõimalustest, söögist, geishadest, huvitavatest Jaapanit ja jaapanlasi puudutavatest faktidest jne, jne aga ei jõudnud. Aega oli vähe ja see kulus pigem informatsiooni kogumisele, kui jagamisele ning arvutit ei olnud ka alati käepärast. Seda enam on põhjust nendega, keda huvitab, eraldi kokku saada ja muljeid jagada.
Nüüd juba õnnelikult kodus, külmade ja tundetute WC-pottide maal...
PS püüan hiljem sissekandeid ka piltidega varustada.
Sunday, April 11, 2010
Friday, April 9, 2010
Tokyo
Neljapäeva õhtul jõudsime Tokyosse. Nagu juba märgitud, tegime alustuseks tiiru ümber megasuure pargi, kus keskel pidavat olema Imperial Palace, aga kuna kogu kupatus oli ümbritsetud kaitsevalli ja paari politseinikuga, siis võisime seda vaid ette kujutada.
Hotellid on meil siin kõrvuti: teised on Dai-ichi Tokyo hotellis ja mina olen Dai-ichi Annexis, nimi iseloomustab seda hästi. Aga asuvad nad keskuses ja üldiselt kurta pole suurt midagi. Mul on toas ka massaazi tool, mille instruktaaz on küll jaapanikeelne, aga mitmetele erinevatele klahvidele vajutades, hakkas toimima küll. Hotell erineb kõikidest eelmistest selle poolest, et hinna sees pole hommikusööki. Liikusime hotelli restorani, kus arvasime saavat tavalist buffet-hommikusööki, ent eksisime rängalt. Saime muna ja singiviilukese ja leiva, kõik asetatud väga kenasti. Restroranis peale meie suurt teisi kliente ei olnud, kuid teenindajad selle eest oli rohkem kui (minu hinnangul) vaja. Hommikusöök pakkus esteetilisele meelele enamat kui kõhule, aga mis seal ikka.
A rõõmuks läksime reedel lõpuks shoppama. Harajuku regiooni. See on moeteadlikele inimestele tuntud piirkond, on isegi eraldi selline riietumisstiil nagu harajuku, mida siin paljud teismelised tütarlapsed viljelevad.Lühidalt kokkuvõttes on see selline lolitalike sugemetega tiba ülepingutatud stiil, kus in on lilled, lühikesed seelikud ja lipsud. Lipsukestega ehitakse kõike - kingakestel lipsukesed, mantlil, kleidi ääres, peas üks eriti suur lips, kõrvas väikesed lipsud ja igaks juhuks rinnas ka väike lipsu-pross. Kogu see poodides rühmamine võttis päris läbi ja katkestasin poole pealt ning põikasin peatänavalt kvartali sisse, kus oli elurajoon, mis paar tänavat edasi asuvate luksuslike butiikidega üldse kokku ei sobinud. Kinnisvara on Tokyos kallis. Ja kohtasin ka kohalikku Pilukellukest. Kes teavad sellenimelist luuletajat(?) Eestist, mõistavad.
Vastupidavust tuli säästa õhtuks, kui plaanitud oli punaste laternate tänava külastus ja diskoteekide väisamine. Punaste laternate piirkonnas tuiasime tükk aega, aga midagi sellist nagu Euroopas nähtud, siin ei kohanud. Kuigi, kui ma poistest paar sammu maha jäin, siis külvati neid erinevate pakkumistega üle ja asi läks hoopis põnevamaks. Seadsime sammud kodu poole, kui äkitselt läks lahti tõeline Tuhkatriinu-loost tuntud paanika - nimelt oli kell löönud südaööd, peale mida metrood enam ei liigu ja linnalähironge läheb igasse suunda vaid paar. Meeletud (vähem ja rohkem napsutanud) pintsaklipslaste hordid tunglesid rongijaama poole, sest taksoga on teatavasti sõita kallis ja muid liiklemisvahendeid pärast keskkööd vist väga polegi.
Saime meiegi kodupiirkonda tiksutud, kui selgus, et peamised ööklubid asuvad hoopistükkis Roppongi linnaosas. Õnneks polnud see meie hotellidest kaugel. Seal elu kees. ööklubisid oli palju ja tänavad täis mustanahalisi nn sisseviskajaid, kes tänavalt inimesi klubisse meelitasid. (Vahemärkusena tuleb öelda, et Jaapanis immigrante väga palju ei ole. Peamiselt pidavat see olema tingitud rangetest immigratsiooniseadustest, aga usun, et ka keelel on siin oma osa. Suurima immigrantide grupi pidavat moodustama korealased, aga neid välismaalase silm jaapanlastest ei erista.) Kokkuvõttes käisime läbi neli erinevat ööklubi, kus rokkisid välismaalastest mehed ja kohalikud (mitte kõige ilusamad, ega ilmselt ka mitte kõige korralikumad) naisterahvad. Igas ööklubis kohtas sutenööre, kellel olid kõik klisheelikud elemendid - päikeprillid, vuntsid, jäme kuldkett, soni. Variant on muidugi, et toimus ülelinnaline stiilipidu teemal "prostituudid ja sutenöörid", ja Lonely Planet lihtsalt ei teadnud sellest midagi. Kui me tulime viimasest ööklubist välja poisid eespool ja mina tükk maad taga, siis ligines nende juurde kärmelt üks vana, kes rõõmsalt hõiskas: "Alright, Sirs! lets give the night a porper ending! We have fantastic girls!" Siis aga silmas mind ja vajus näost ära ja varjamata oma pettumust ohkas: "and here comes the spoiler.." Äri läks kihva.
Vaatamata hilisele tuttuminekule, ärkasin ikka vara. Kuna V küsis minu käest Jaapani elektrivarustuse kohta ja ma ei osanud talle vastata ning mitmest materjalist jäi mulle silma, et lähedal asub elektrimuuseum, jalutasin sinna, et asi selgeks teha. Kahjuks oli muuseum spondeeritud Tokyo Elektri poolt ja kogu süsteemist väga palju teada ei saanud, rohkem sellest, kui tore firma on Tokyo Elekter ja kuidas ta hoolib ja teeb kõik õigesti ja toodab aastas 297,4 TWh elektrit. Siiski sain teada, et kolmandik Jaapani elektrist tuleb tuumaenergiast ja Jaapan on suures sõltuv eksporditud energiaallikatest, kuigi neil on mingi osa ka hüdroenergiat. vot sedasi.
Teistega sain kokku Asakuza piirkonnas, kus müüakse suveniire ja kus oli mustmiljon turisti. Ma ei suutnud. keerasin kõrvaltänavale ja sõin iinimisi jälgides hoopis jäätist (täna oli väga palav ilm). Kui astusin sisse apteeki ostma ühe sõbra palutud vedelikku, siis etteöeldud märksõnade peale sai vanemast härrasmehest apteeker (nägi välja nagu Mr Myjagi Karate Kidi filmist) sellised naerukrambid, et hoia mütsi kinni. Ma väga tahaks teada, mida ma siis ütlesin. Aga soovitud vahendi sain :).
Kuna ma ei saa R arvutit rohkem kuritarvitada, siis lõpetan siinkohal. Muideks, hotellis on reklaamitud laptopi laenutus. Hirmus mässamine oli, et seda arvutit saada. Kui sain, siis selgus, et see on jaapanikeelse klaviatuuriga. MIks nad seda inglise keeles reklaamivad, jääb selgusetuks.
Hotellid on meil siin kõrvuti: teised on Dai-ichi Tokyo hotellis ja mina olen Dai-ichi Annexis, nimi iseloomustab seda hästi. Aga asuvad nad keskuses ja üldiselt kurta pole suurt midagi. Mul on toas ka massaazi tool, mille instruktaaz on küll jaapanikeelne, aga mitmetele erinevatele klahvidele vajutades, hakkas toimima küll. Hotell erineb kõikidest eelmistest selle poolest, et hinna sees pole hommikusööki. Liikusime hotelli restorani, kus arvasime saavat tavalist buffet-hommikusööki, ent eksisime rängalt. Saime muna ja singiviilukese ja leiva, kõik asetatud väga kenasti. Restroranis peale meie suurt teisi kliente ei olnud, kuid teenindajad selle eest oli rohkem kui (minu hinnangul) vaja. Hommikusöök pakkus esteetilisele meelele enamat kui kõhule, aga mis seal ikka.
A rõõmuks läksime reedel lõpuks shoppama. Harajuku regiooni. See on moeteadlikele inimestele tuntud piirkond, on isegi eraldi selline riietumisstiil nagu harajuku, mida siin paljud teismelised tütarlapsed viljelevad.Lühidalt kokkuvõttes on see selline lolitalike sugemetega tiba ülepingutatud stiil, kus in on lilled, lühikesed seelikud ja lipsud. Lipsukestega ehitakse kõike - kingakestel lipsukesed, mantlil, kleidi ääres, peas üks eriti suur lips, kõrvas väikesed lipsud ja igaks juhuks rinnas ka väike lipsu-pross. Kogu see poodides rühmamine võttis päris läbi ja katkestasin poole pealt ning põikasin peatänavalt kvartali sisse, kus oli elurajoon, mis paar tänavat edasi asuvate luksuslike butiikidega üldse kokku ei sobinud. Kinnisvara on Tokyos kallis. Ja kohtasin ka kohalikku Pilukellukest. Kes teavad sellenimelist luuletajat(?) Eestist, mõistavad.
Vastupidavust tuli säästa õhtuks, kui plaanitud oli punaste laternate tänava külastus ja diskoteekide väisamine. Punaste laternate piirkonnas tuiasime tükk aega, aga midagi sellist nagu Euroopas nähtud, siin ei kohanud. Kuigi, kui ma poistest paar sammu maha jäin, siis külvati neid erinevate pakkumistega üle ja asi läks hoopis põnevamaks. Seadsime sammud kodu poole, kui äkitselt läks lahti tõeline Tuhkatriinu-loost tuntud paanika - nimelt oli kell löönud südaööd, peale mida metrood enam ei liigu ja linnalähironge läheb igasse suunda vaid paar. Meeletud (vähem ja rohkem napsutanud) pintsaklipslaste hordid tunglesid rongijaama poole, sest taksoga on teatavasti sõita kallis ja muid liiklemisvahendeid pärast keskkööd vist väga polegi.
Saime meiegi kodupiirkonda tiksutud, kui selgus, et peamised ööklubid asuvad hoopistükkis Roppongi linnaosas. Õnneks polnud see meie hotellidest kaugel. Seal elu kees. ööklubisid oli palju ja tänavad täis mustanahalisi nn sisseviskajaid, kes tänavalt inimesi klubisse meelitasid. (Vahemärkusena tuleb öelda, et Jaapanis immigrante väga palju ei ole. Peamiselt pidavat see olema tingitud rangetest immigratsiooniseadustest, aga usun, et ka keelel on siin oma osa. Suurima immigrantide grupi pidavat moodustama korealased, aga neid välismaalase silm jaapanlastest ei erista.) Kokkuvõttes käisime läbi neli erinevat ööklubi, kus rokkisid välismaalastest mehed ja kohalikud (mitte kõige ilusamad, ega ilmselt ka mitte kõige korralikumad) naisterahvad. Igas ööklubis kohtas sutenööre, kellel olid kõik klisheelikud elemendid - päikeprillid, vuntsid, jäme kuldkett, soni. Variant on muidugi, et toimus ülelinnaline stiilipidu teemal "prostituudid ja sutenöörid", ja Lonely Planet lihtsalt ei teadnud sellest midagi. Kui me tulime viimasest ööklubist välja poisid eespool ja mina tükk maad taga, siis ligines nende juurde kärmelt üks vana, kes rõõmsalt hõiskas: "Alright, Sirs! lets give the night a porper ending! We have fantastic girls!" Siis aga silmas mind ja vajus näost ära ja varjamata oma pettumust ohkas: "and here comes the spoiler.." Äri läks kihva.
Vaatamata hilisele tuttuminekule, ärkasin ikka vara. Kuna V küsis minu käest Jaapani elektrivarustuse kohta ja ma ei osanud talle vastata ning mitmest materjalist jäi mulle silma, et lähedal asub elektrimuuseum, jalutasin sinna, et asi selgeks teha. Kahjuks oli muuseum spondeeritud Tokyo Elektri poolt ja kogu süsteemist väga palju teada ei saanud, rohkem sellest, kui tore firma on Tokyo Elekter ja kuidas ta hoolib ja teeb kõik õigesti ja toodab aastas 297,4 TWh elektrit. Siiski sain teada, et kolmandik Jaapani elektrist tuleb tuumaenergiast ja Jaapan on suures sõltuv eksporditud energiaallikatest, kuigi neil on mingi osa ka hüdroenergiat. vot sedasi.
Teistega sain kokku Asakuza piirkonnas, kus müüakse suveniire ja kus oli mustmiljon turisti. Ma ei suutnud. keerasin kõrvaltänavale ja sõin iinimisi jälgides hoopis jäätist (täna oli väga palav ilm). Kui astusin sisse apteeki ostma ühe sõbra palutud vedelikku, siis etteöeldud märksõnade peale sai vanemast härrasmehest apteeker (nägi välja nagu Mr Myjagi Karate Kidi filmist) sellised naerukrambid, et hoia mütsi kinni. Ma väga tahaks teada, mida ma siis ütlesin. Aga soovitud vahendi sain :).
Kuna ma ei saa R arvutit rohkem kuritarvitada, siis lõpetan siinkohal. Muideks, hotellis on reklaamitud laptopi laenutus. Hirmus mässamine oli, et seda arvutit saada. Kui sain, siis selgus, et see on jaapanikeelse klaviatuuriga. MIks nad seda inglise keeles reklaamivad, jääb selgusetuks.
Thursday, April 8, 2010
Transport
Meil on olnud au liigeleda üsna mitme erineva sõiduriistaga. Arvestades suurenevat huvi transpordi vastu, mõtlesin, et panen muljed kirja enne, kui meelest lähevad.
Kõige pealt kuulus Shinkansen ehk kiirrong. Näeb välja väga muljetavaldav ja liigub tõesti kiiresti. Ometi on ka siin võimalik valida mitme mängija vahel - näiteks Kyotost Tokyosse saab Nozomi Shinkanseniga 2,5 tunniga, kui teisega (mille nime ei oska öelda) natuke üle kolme tunniga. Igal juhul kiiresti. Seest on rong üsna tavaline. Mugav, aga mitte üleliia. Ja ei saa mööda oma lemmikteemast - WC on ikka istmesoojenduse ja muude lisadega :).
Rongid - peale Shinkanseni on veel mustmiljon teist rongi. Eraliinid, tavalised liinid, ekspressliinid, kiirliini, lähirongid, mugavusistmetega rongid, monorööpmelised rongid. Nende eristamine ei ole sugugi lihtne, eriti arvestades, et sõiduplaanid ja piletiautomaadid on sageli ainult jaapani keeles. See ekspressi, kiir- ja muude rongide eristamine tuletab vägisi meelde lapsepõlve koolivaheaegu, kui sai vanaema juures Viljandis bussiga käidud - ainult ekspress sõitis otse Tallinnasse, kiirliin ei peatunud päris iga posti juures, aga peaaegu ja tavaline buss tegi lisaks peatumisele iga posti juures ka väikese ringi läbi Karksi-Nuia või Suure-Jaani.
Peaaegu igas linnas, kus oleme viibinud, oleme kasutanud metrood. Metroo on kõikides linnades sarnene ja (inglise keelsete siltide olemasolul) on opereerimine üsna lihtne. Huvitav on see, et metroos on sageli eraldi vagun ainult naistele. Ilmselt vältimaks tipptunni ajal naiste pepust näpistamist, aga olles jaapanlasi natukene jälginud, on küll väga raske uskuda, et see võiks olla probleem.
Hiroshimas sõitsime trammiga. Arvestades Jaapani üldist tehnoloogilist taset, oli see üllatavalt mehitatud ja vanaaegne kogemus. Nimelt toimus tasumine kontrolörile trammist väljudes ja oli keeruline tuvastada, kuidas kontrolör mõistab, kui pika maa keegi on maha sõitnud. Kontrolöril olid käed-jalad tööd täis aidates inimesi peale ja maha, teadvustades järgmist jaama ja seletades veel midagi mikrofoni, mis jäi meile vähese keeleoskuse tõttu kaugeks.
Saarele sõitsime praamiga, mis meenutas New Yorgis Staten Islandi vahel kurseerivat alust. Aga selle kohta pole midagi erilist märkida, sest WC-d ei külastanud :).
Ja last but not least - taksod. Taksojuhid on soliidses eas härrasmehed valgete kinnastega. Auto tagumine uks hüppab ise lahti ja kinni, selle kangutamine ei ole mõistlik. Auto istmed on kaetud lumivalge pitsiga ja ühes taksos nägin suisa kerge plisseeriga ääristatud istmeid. Peen käsitöö. Mõnes taksos olen silmanud valgeid patju. Väljast on autod mustad ning läikivad. Taksoga tunduvat sõitvat reeglina härrasrahvas. Või muudab takso sisustus oleku lihtsalt tähtsaks, et selline mulje jääb.
Ometi olen kõikidest liikumisvahendites enim kasutanud siiski oma kahte jalga, mis täna pärast visiiti Fushimi-Inara Taishale ja sinna juurde kuulunud kablutamisele, hakkasid Tokyos kergelt tõrkuma otsuse peale teha jalutuskäik ümber 60 ha pargi. Pika veenmise ja märkimisväärse tempolanguse peale saime siiski hakkama. Õhtul lähme vanni ja siis saame jälle läbi.
Kõige pealt kuulus Shinkansen ehk kiirrong. Näeb välja väga muljetavaldav ja liigub tõesti kiiresti. Ometi on ka siin võimalik valida mitme mängija vahel - näiteks Kyotost Tokyosse saab Nozomi Shinkanseniga 2,5 tunniga, kui teisega (mille nime ei oska öelda) natuke üle kolme tunniga. Igal juhul kiiresti. Seest on rong üsna tavaline. Mugav, aga mitte üleliia. Ja ei saa mööda oma lemmikteemast - WC on ikka istmesoojenduse ja muude lisadega :).
Rongid - peale Shinkanseni on veel mustmiljon teist rongi. Eraliinid, tavalised liinid, ekspressliinid, kiirliini, lähirongid, mugavusistmetega rongid, monorööpmelised rongid. Nende eristamine ei ole sugugi lihtne, eriti arvestades, et sõiduplaanid ja piletiautomaadid on sageli ainult jaapani keeles. See ekspressi, kiir- ja muude rongide eristamine tuletab vägisi meelde lapsepõlve koolivaheaegu, kui sai vanaema juures Viljandis bussiga käidud - ainult ekspress sõitis otse Tallinnasse, kiirliin ei peatunud päris iga posti juures, aga peaaegu ja tavaline buss tegi lisaks peatumisele iga posti juures ka väikese ringi läbi Karksi-Nuia või Suure-Jaani.
Peaaegu igas linnas, kus oleme viibinud, oleme kasutanud metrood. Metroo on kõikides linnades sarnene ja (inglise keelsete siltide olemasolul) on opereerimine üsna lihtne. Huvitav on see, et metroos on sageli eraldi vagun ainult naistele. Ilmselt vältimaks tipptunni ajal naiste pepust näpistamist, aga olles jaapanlasi natukene jälginud, on küll väga raske uskuda, et see võiks olla probleem.
Hiroshimas sõitsime trammiga. Arvestades Jaapani üldist tehnoloogilist taset, oli see üllatavalt mehitatud ja vanaaegne kogemus. Nimelt toimus tasumine kontrolörile trammist väljudes ja oli keeruline tuvastada, kuidas kontrolör mõistab, kui pika maa keegi on maha sõitnud. Kontrolöril olid käed-jalad tööd täis aidates inimesi peale ja maha, teadvustades järgmist jaama ja seletades veel midagi mikrofoni, mis jäi meile vähese keeleoskuse tõttu kaugeks.
Saarele sõitsime praamiga, mis meenutas New Yorgis Staten Islandi vahel kurseerivat alust. Aga selle kohta pole midagi erilist märkida, sest WC-d ei külastanud :).
Ja last but not least - taksod. Taksojuhid on soliidses eas härrasmehed valgete kinnastega. Auto tagumine uks hüppab ise lahti ja kinni, selle kangutamine ei ole mõistlik. Auto istmed on kaetud lumivalge pitsiga ja ühes taksos nägin suisa kerge plisseeriga ääristatud istmeid. Peen käsitöö. Mõnes taksos olen silmanud valgeid patju. Väljast on autod mustad ning läikivad. Taksoga tunduvat sõitvat reeglina härrasrahvas. Või muudab takso sisustus oleku lihtsalt tähtsaks, et selline mulje jääb.
Ometi olen kõikidest liikumisvahendites enim kasutanud siiski oma kahte jalga, mis täna pärast visiiti Fushimi-Inara Taishale ja sinna juurde kuulunud kablutamisele, hakkasid Tokyos kergelt tõrkuma otsuse peale teha jalutuskäik ümber 60 ha pargi. Pika veenmise ja märkimisväärse tempolanguse peale saime siiski hakkama. Õhtul lähme vanni ja siis saame jälle läbi.
Veel Kyotost
Pean tunnistama, et lugedes eilset eufoorilist sissekannet, täna kõik nii hirmus roosiline ei tundu. Ilmselt hakkab eelmisel päeval sissehingatud puru oma mõju kaotama. Täna oli taas päikseline päev, aga üsna vilu. Mitte, et sellel märkimisväärset tähendust oleks olnud, kuivõrd pool päeva sõitsime rongiga.
Lubati, et 8. aprilli toimuvad Kyoto lähedal asuvas Fushimi-Inari-Taisha pühamus suurejoonelised pidustused, ohverdamised ja tantsud kindlustamaks rahvusliku tööstuse õtsengut. Eile kohatud soome giid teatas lisaks, et täna on Buddha sünnipäev, aga ma ei ole kindel, kas seda võib uskuda. Ehk keegi targem teab kommenteerida?
No igal juhul, kuna olin ilma jäänud geisha kirsiõite tantsudest, siis põles minus soov väga mingit showd näha. Ülejäänud kaadril isutas rohkem shoppamise järele, seetõttu leppisime kokku, et kohtume kell 12 Kyoto rongijaamas, et asuda Tokyo poole teele. Mis omakorda tähendas, et mulle antud aeg pühamut inspekteerida ja tantse vaadata pidi algama üsna vara. Üksjagu aega kulus hotellist väljatsekkimise, kohvri Tokyosse saatmise (siin selline mugav teenus, et saad kohvri saata 100 krooni eest järgmisesse punkti, ei pea mööda linna sellega ringi kolistama) ning erinevate metroodega seiklemise peale, kuid kohale ma jõudsin. Fushimi-Inara Taisha on jällegi üks piltidelt tuttav pühamu, mis on pühendatud riisi ja sake jumalustele. Iseloomulikuks sellele pühamule on 4 km mägedesse looklev tee, mis on ääristatud punaste toriidega ning meeletu koguse kivist rebasekujudega (rebast loeti Inari, viljajumala, saadikuks) ja mitmete surnuaedadega. Mäe otsas avaneb hunnitu vaade Kyotole. Muideks, mäe otsas harjutas üks helesinistes dressides papi oma golfilööki. Ainult, et käes polnud tal mitte kepp, vaid jäme köis. Swing ei olnud küll esmaklassiliste killast, aga olgu öeldud - golfis stiilipunkte ei anta ja mine sa tea võib-olla selline harjutamine teeb tõelise ässa..
Kui kohale jõudsin, ei paistnud tantsudest ja ohverdamistest muid märke, kui yhes pühamus olid valgete linadega kaetud lauad ja neil ridamisi (ma eeldan, et) ploomiveinipudeleid. Hea küll, mõtlesin. Käin seal üleval ära ja jõuan ilusti alguseks kohale. Las sätivad veel. Tegin selle meeldiva mägimatka ära, kuid ei midagi. Siiski - äkitselt märkasin kahte vaimulikku valgetes rüüdes, mustades kotades, mustade mütsidega. Järgnesin neile salahilju, kuid minu pettumuseks ei hakanud nad kedagi ohverdama, vaid asusid hoopis õnnistama pühamu ette veeretatud uhiuut Mercedest. Protsess nägi välja nii, et auto kõik uksed ja kapott olid avatud. Vaimulikud kummardasid pikalt ja põhjalikult mootori ees pomisedes mingit palvet, seejärel toimetasid sama protseduuri iga ukse juures lehvitades valgete paberiliikutega ääristatud pulka ja oligi valmis. Autoomanikud sõitsid ülimalt rahulolevana minema. Muidugi võib-olla, et see auto ohverdatigi hiljem rahvusliku tööstuse hüvanguks ning nähtu oli vaid ettevalmistav protseduur. Paraku pidin asuma rongijaama poole teele, seega jäi mul see vaimustav vaatepilt nägemata. Noh, aga abiks oli seegi.
Ei tea, kas see oli eilse pulbri mõju või mis, aga kokkuvõttes pean ütlema, et mulle Kyoto siiski meeldis. Kuigi arvestades seda, et linna nimi on kuulus kliimaprotokolliga seonduvalt, ei paistnud keskkonnateadlikkus suurt silma. Igal pool käis meeletu pakendamine, ühekordsete tarvikute kasutamine jms. Samas jalgrattaid oli palju ja liiklust nii suure linna kohta suhteliselt vähe.
Aga nüüd juba Tokyos, mis tundub hoopis teisest mastist linn.
Lubati, et 8. aprilli toimuvad Kyoto lähedal asuvas Fushimi-Inari-Taisha pühamus suurejoonelised pidustused, ohverdamised ja tantsud kindlustamaks rahvusliku tööstuse õtsengut. Eile kohatud soome giid teatas lisaks, et täna on Buddha sünnipäev, aga ma ei ole kindel, kas seda võib uskuda. Ehk keegi targem teab kommenteerida?
No igal juhul, kuna olin ilma jäänud geisha kirsiõite tantsudest, siis põles minus soov väga mingit showd näha. Ülejäänud kaadril isutas rohkem shoppamise järele, seetõttu leppisime kokku, et kohtume kell 12 Kyoto rongijaamas, et asuda Tokyo poole teele. Mis omakorda tähendas, et mulle antud aeg pühamut inspekteerida ja tantse vaadata pidi algama üsna vara. Üksjagu aega kulus hotellist väljatsekkimise, kohvri Tokyosse saatmise (siin selline mugav teenus, et saad kohvri saata 100 krooni eest järgmisesse punkti, ei pea mööda linna sellega ringi kolistama) ning erinevate metroodega seiklemise peale, kuid kohale ma jõudsin. Fushimi-Inara Taisha on jällegi üks piltidelt tuttav pühamu, mis on pühendatud riisi ja sake jumalustele. Iseloomulikuks sellele pühamule on 4 km mägedesse looklev tee, mis on ääristatud punaste toriidega ning meeletu koguse kivist rebasekujudega (rebast loeti Inari, viljajumala, saadikuks) ja mitmete surnuaedadega. Mäe otsas avaneb hunnitu vaade Kyotole. Muideks, mäe otsas harjutas üks helesinistes dressides papi oma golfilööki. Ainult, et käes polnud tal mitte kepp, vaid jäme köis. Swing ei olnud küll esmaklassiliste killast, aga olgu öeldud - golfis stiilipunkte ei anta ja mine sa tea võib-olla selline harjutamine teeb tõelise ässa..
Kui kohale jõudsin, ei paistnud tantsudest ja ohverdamistest muid märke, kui yhes pühamus olid valgete linadega kaetud lauad ja neil ridamisi (ma eeldan, et) ploomiveinipudeleid. Hea küll, mõtlesin. Käin seal üleval ära ja jõuan ilusti alguseks kohale. Las sätivad veel. Tegin selle meeldiva mägimatka ära, kuid ei midagi. Siiski - äkitselt märkasin kahte vaimulikku valgetes rüüdes, mustades kotades, mustade mütsidega. Järgnesin neile salahilju, kuid minu pettumuseks ei hakanud nad kedagi ohverdama, vaid asusid hoopis õnnistama pühamu ette veeretatud uhiuut Mercedest. Protsess nägi välja nii, et auto kõik uksed ja kapott olid avatud. Vaimulikud kummardasid pikalt ja põhjalikult mootori ees pomisedes mingit palvet, seejärel toimetasid sama protseduuri iga ukse juures lehvitades valgete paberiliikutega ääristatud pulka ja oligi valmis. Autoomanikud sõitsid ülimalt rahulolevana minema. Muidugi võib-olla, et see auto ohverdatigi hiljem rahvusliku tööstuse hüvanguks ning nähtu oli vaid ettevalmistav protseduur. Paraku pidin asuma rongijaama poole teele, seega jäi mul see vaimustav vaatepilt nägemata. Noh, aga abiks oli seegi.
Ei tea, kas see oli eilse pulbri mõju või mis, aga kokkuvõttes pean ütlema, et mulle Kyoto siiski meeldis. Kuigi arvestades seda, et linna nimi on kuulus kliimaprotokolliga seonduvalt, ei paistnud keskkonnateadlikkus suurt silma. Igal pool käis meeletu pakendamine, ühekordsete tarvikute kasutamine jms. Samas jalgrattaid oli palju ja liiklust nii suure linna kohta suhteliselt vähe.
Aga nüüd juba Tokyos, mis tundub hoopis teisest mastist linn.
Tuesday, April 6, 2010
Positiivsed yllatused
T@nane p@aev oli tore ning t@is positiivseid yllatusi, vaatamata sellele, et ilm polnud hea (viimased 4 p@eva on olnud selline soojemapoolne Eesti suvi, t@na aga tyypiline jaanip@eva ilm - kylm, tuul, tibake vihmakest).
Jaapanlased uskusid, et imperaatori surmaga tuleb halva saatuse ennetamiseks vahetada ka pealinna asukohta, seet6ttu on pealinn olnud nii Kyoto kui ka Kyotost 30 km kaugusel asetsev Nara, kuhu t@na suundusime. Naras on endiselt v@ike ja armas ning mitte nii turistide poolt ylerahvastatud, kui Kyoto (muideks, mul tekkis t@na teooria: Kyotos on v@he inglise keelseid silte, sest nad tahavad v@hendada turistide hulk). Yhes Nara kuulsaimas templis (Todai-ji tempel) haaksime soome giidi sappa, t@nu kellele saime tunduvalt informeeritumaks kui yksikuid inglise keelseid silte lugedes oleks saanud. Igal juhul sain palju targemaks. Giid ise esindas tyypilist soome laevalt tuntud proua typaazi - kergelt vines, natuke pundunud, aga muidu s6bralik ning alati valmis yheks tangoks.
Naastes Narast m6tlesin proovida kohalikke spa-m6nusid, ikkagi puhkus ju. Kuiv6rd yldmassaazile hammas peale ei hakanud, otsustasin jalahoolitsuse kasuks. No see ei olnud mingi lihtne lugu! K6ige pealt juhatati mind riietusruumi ja paluti riided @ra vahetada ja meik maha v6tta. (Vahem@rkusena: kui meil antakse hoolitsuste jaoks yhekordsed stringid, siis siin olid yhekordsed vuplid - no ikka t6sised tumesinised kummiga alt @@rest puhvpyksid.) Kahtlesin, et milleks see k6ik, kui v6tsin ainult jalahoolitsuse, kas nad said must ikka 6igesti aru? Aga mis seal ikka, vaatame, mis t@ringu elu veeretab. Ettevalmistavate protseduuride j@rel juhatati mind vapustava vaatega ooteruumi, kus mugavas toolis sain nautida kohalikku teed. Kui olin piisavalt l6dvestunud, tuli kena jaapanlanna, kes teatas, et tema hoolitseb t@na 6htul minu eest ja juhatas mind j@rgmisesse tuppa, kus oli tugitool ja puidust pali, kuhu ta pani mingid soola ja puru ning minu meeletust k6ndimisest paistes jalad. Aga.. l66gastumist selles ebamugavas toolis oli raske ette kujutada, hetkeks l6i kerge kahtlus hinge, aga mitte kauaks. Tytarlaps andis mulle imepisikese lusikaga k@e peale mingi l6hnava puru ja v6ttis endale ka ning palus seda k@te vahel h66ruda ning seej@rel l6hna (l6hnas nagu curry) peopesadest kolm korda sygavalt sisse hingata (ise tegi sama). Pidavat hoidma halvad vaimud meist eemal. Ja oi kui eemal need vaimud hoolitsuse ajal hoitud olid! Vaimud eemaldatud, palus ta mul lauale pikali visata ja algas jalamassaaz, mis h6lmas s6na otseses m6ttes jalga v@ikesest varbast kuni ristluudeni, nii eest kui tagant, nii alt kui pealt, nii seest kui v@ljast. M6istate? Siis j@lle l66gastus ooteruumis koos rohelise tee ja jaapani maiustustega, l6puks positiivne yllatus arve n@ol (oli v@iksem, kui alguses oeldi) ja tagatippu veel kingitus! Ette-taha kummardamisest ja ylimast viisakusest ei r@@gigi.
Nii l6una- kui 6htusoogi kohaga vedas meil t@na samuti ning 6htu l6petuseks kylastasime nalja viluks seda valju muusikaga m@ngude keskust, kus oli ootamatult l6bus.
Kui ma pingutan, siis meenub t@nasest p@evast, et ilm oli halb, imperaatori loss oli totaalne pettumus ja rongidega oli m@ssamist, aga inimene kipub m@letama ainult head ja nii mulle sobib ilusti:)
Jaapanlased uskusid, et imperaatori surmaga tuleb halva saatuse ennetamiseks vahetada ka pealinna asukohta, seet6ttu on pealinn olnud nii Kyoto kui ka Kyotost 30 km kaugusel asetsev Nara, kuhu t@na suundusime. Naras on endiselt v@ike ja armas ning mitte nii turistide poolt ylerahvastatud, kui Kyoto (muideks, mul tekkis t@na teooria: Kyotos on v@he inglise keelseid silte, sest nad tahavad v@hendada turistide hulk). Yhes Nara kuulsaimas templis (Todai-ji tempel) haaksime soome giidi sappa, t@nu kellele saime tunduvalt informeeritumaks kui yksikuid inglise keelseid silte lugedes oleks saanud. Igal juhul sain palju targemaks. Giid ise esindas tyypilist soome laevalt tuntud proua typaazi - kergelt vines, natuke pundunud, aga muidu s6bralik ning alati valmis yheks tangoks.
Naastes Narast m6tlesin proovida kohalikke spa-m6nusid, ikkagi puhkus ju. Kuiv6rd yldmassaazile hammas peale ei hakanud, otsustasin jalahoolitsuse kasuks. No see ei olnud mingi lihtne lugu! K6ige pealt juhatati mind riietusruumi ja paluti riided @ra vahetada ja meik maha v6tta. (Vahem@rkusena: kui meil antakse hoolitsuste jaoks yhekordsed stringid, siis siin olid yhekordsed vuplid - no ikka t6sised tumesinised kummiga alt @@rest puhvpyksid.) Kahtlesin, et milleks see k6ik, kui v6tsin ainult jalahoolitsuse, kas nad said must ikka 6igesti aru? Aga mis seal ikka, vaatame, mis t@ringu elu veeretab. Ettevalmistavate protseduuride j@rel juhatati mind vapustava vaatega ooteruumi, kus mugavas toolis sain nautida kohalikku teed. Kui olin piisavalt l6dvestunud, tuli kena jaapanlanna, kes teatas, et tema hoolitseb t@na 6htul minu eest ja juhatas mind j@rgmisesse tuppa, kus oli tugitool ja puidust pali, kuhu ta pani mingid soola ja puru ning minu meeletust k6ndimisest paistes jalad. Aga.. l66gastumist selles ebamugavas toolis oli raske ette kujutada, hetkeks l6i kerge kahtlus hinge, aga mitte kauaks. Tytarlaps andis mulle imepisikese lusikaga k@e peale mingi l6hnava puru ja v6ttis endale ka ning palus seda k@te vahel h66ruda ning seej@rel l6hna (l6hnas nagu curry) peopesadest kolm korda sygavalt sisse hingata (ise tegi sama). Pidavat hoidma halvad vaimud meist eemal. Ja oi kui eemal need vaimud hoolitsuse ajal hoitud olid! Vaimud eemaldatud, palus ta mul lauale pikali visata ja algas jalamassaaz, mis h6lmas s6na otseses m6ttes jalga v@ikesest varbast kuni ristluudeni, nii eest kui tagant, nii alt kui pealt, nii seest kui v@ljast. M6istate? Siis j@lle l66gastus ooteruumis koos rohelise tee ja jaapani maiustustega, l6puks positiivne yllatus arve n@ol (oli v@iksem, kui alguses oeldi) ja tagatippu veel kingitus! Ette-taha kummardamisest ja ylimast viisakusest ei r@@gigi.
Nii l6una- kui 6htusoogi kohaga vedas meil t@na samuti ning 6htu l6petuseks kylastasime nalja viluks seda valju muusikaga m@ngude keskust, kus oli ootamatult l6bus.
Kui ma pingutan, siis meenub t@nasest p@evast, et ilm oli halb, imperaatori loss oli totaalne pettumus ja rongidega oli m@ssamist, aga inimene kipub m@letama ainult head ja nii mulle sobib ilusti:)
Monday, April 5, 2010
Kyoto
Meie pettumused tulevad sellest, et tegelikkus ei vasta ootustele. Nii on seni juhtunud Kyotoga. Hotelli hind ja nimi (Kyoto Royal Hotel Spa) olid paljulubavad, seet6ttu ootasin ma-ei-tea-mida. Eriti parast Miyajima hotelli. V6ib-olla isiklikku massoori, v6ib-olla vaadet linnale v6i tervituspuuviljakorvi, ma ei tea, no igal juhul meeletuid mugavusi. Suureks pettumuseks on see hotell suhteliselt juust. Pidime peale sisseseadmist minema linna peale, kui teised helistasid ja teatasid, et neil on nii kehv hotell, et nad tahavad seda lausa vahetada. No vot. Seet6ttu veetsime terve 6htu neile uut hotelli otsides, sest ymbruskonnas on k6ik hotellid tais (sealhulgas minu hotell). On turismik6rghooaeg.
Lugedes erinevatest materjalides Kyoto kohta, siis tekkis mul hirm. Hirm eelk6ige suurte rahvamasside ees, mis siin mooda tanavat voolavad. Pyydsin end mentaalselt ette valmistada ja olin tunglemiseks valmis, sest kuidas sa kaid Kyotos kui kuulsaid asju nainud ei ole? Umbes nagu kaid Pariisis, ilma et oleks oma ihusilmaga Eiffeli torni nainud. Kui peab, siis peab. Aga veendusin, et see mooda turismiatraktsioone trampimine masside vooludega ei ole ikka minu jaoks. Lahen narviliseks. T6mbusin meie seltskonnast eemale, istusin j6e aares yhe kirsipuu all ja lihtsalt vaatlesin inimesi.Palju toredam.
Muideks turistid on erinevates linnades olnud erinevad. Kui Osakas paistsid tanavapildis enamus olevat asiaadid, siis Hiroshimas oli rohkem ameeriklasi (kooli6pilasi) ja Miyajima saarel palju romantiliselt meelestatud paare. Kyoto yletab turistide arvult kindlasti eelmised, aga ometi on siin kummalisel kombel k6ige vahem inglise keelseid silte.
Kogu r6huasetus oli meil tana asetatud 6htule, kui pidime minema vaatama geishade sakura (ehk kirsi6ite) tantse. Helistasime ette ja puha, aga tadi ytles meile vale algusaja, tanu millele me ei nainud neid (geishasid kyll, aga mitte tantse). Millest on kahju. Muideks, siin on selline v6imalus, et raha eest saad lasta end maikoks (geisha 6pilane) riietada ja meikida ning selliselt tanava peal patseerida. Tundus esialgu vahva m6te (mitte, et ma ise oleks tahtnud seda labi teha), aga kui tana yht valget maskeeritud hiidnaist selliselt mooda tanavat komberdamas nagin, oli see vaatepilt pigem halenaljakas ja tiba isegi piinlik.
Lugedes erinevatest materjalides Kyoto kohta, siis tekkis mul hirm. Hirm eelk6ige suurte rahvamasside ees, mis siin mooda tanavat voolavad. Pyydsin end mentaalselt ette valmistada ja olin tunglemiseks valmis, sest kuidas sa kaid Kyotos kui kuulsaid asju nainud ei ole? Umbes nagu kaid Pariisis, ilma et oleks oma ihusilmaga Eiffeli torni nainud. Kui peab, siis peab. Aga veendusin, et see mooda turismiatraktsioone trampimine masside vooludega ei ole ikka minu jaoks. Lahen narviliseks. T6mbusin meie seltskonnast eemale, istusin j6e aares yhe kirsipuu all ja lihtsalt vaatlesin inimesi.Palju toredam.
Muideks turistid on erinevates linnades olnud erinevad. Kui Osakas paistsid tanavapildis enamus olevat asiaadid, siis Hiroshimas oli rohkem ameeriklasi (kooli6pilasi) ja Miyajima saarel palju romantiliselt meelestatud paare. Kyoto yletab turistide arvult kindlasti eelmised, aga ometi on siin kummalisel kombel k6ige vahem inglise keelseid silte.
Kogu r6huasetus oli meil tana asetatud 6htule, kui pidime minema vaatama geishade sakura (ehk kirsi6ite) tantse. Helistasime ette ja puha, aga tadi ytles meile vale algusaja, tanu millele me ei nainud neid (geishasid kyll, aga mitte tantse). Millest on kahju. Muideks, siin on selline v6imalus, et raha eest saad lasta end maikoks (geisha 6pilane) riietada ja meikida ning selliselt tanava peal patseerida. Tundus esialgu vahva m6te (mitte, et ma ise oleks tahtnud seda labi teha), aga kui tana yht valget maskeeritud hiidnaist selliselt mooda tanavat komberdamas nagin, oli see vaatepilt pigem halenaljakas ja tiba isegi piinlik.
varve armastavatele s6pradele
Kirsi6ied teevad Jaapani roosaks. Aga mitte ainult. Roosa on ka meeletu shoppamine, magusa ylesoomine, pildistamine ning samuti on virisemisel roosa varjund. Aga 6nneks mitte midagi sellist, mida valja ei kannataks ja sekka satub ka teisi toone ja varve.
Mis puudutab kohalikke galeriste, siis pean ytlema, et nad ei 6igusta oma nime absoluutselt. Oli ju lubatud, aga ma pole nainud neid maalimas yhtegi pilti. A see eest on nad muidu toredad, kuigi enamasti vaikuses.
Mis puudutab kohalikke galeriste, siis pean ytlema, et nad ei 6igusta oma nime absoluutselt. Oli ju lubatud, aga ma pole nainud neid maalimas yhtegi pilti. A see eest on nad muidu toredad, kuigi enamasti vaikuses.
Sunday, April 4, 2010
templid ja pyhamud
Parast jaapaniparast hommikusooki, (mis sisaldas k6ikv6imalikku tuvastamata, aga kaunilt asetatud toidukraami ning yhe tuvastatava toore muna ja riisi) oli aeg kurvaks hyvastijatuks WC-potiga, kellega olime juba headeks s6pradeks saanud (ta lubas labi astuda, kui Eestisse satub tanu tuleval aastal plaanis olevale WC-tootearenduse maailmakonverentsile jargnevale road-showle, igal juhul lisab ta mind oma FB s6braks),arve tasumiseks (mis oli muideks arvestades k6ike pakutut, meeldiv yllatus) ning taas teele asumiseks.
Miyjujima saart tuntakse tema kuulsate templite ja pyhamute jargi. 86% jaapanlastest pidavat korraga pühaks pidama kahte usku - shintot ja budismi. Shinto on usk selleks eluks kuna tegeleb eelkõige elavaga, budism aga hinge ja järgmise eluga. Nii ongi, et pulmi peetakse shinto traditsioonide kohaselt, samas kui maetakse budismi kommete järgi. Seetõttu on siin palju nii shinto pühamuid kui budistlike templeid. Templid ja pyhamud eksisteerivad s6bralikult k6rvuti. Vahet teeb võhik neil peamiselt sissepääsu järgi. Vältimaks lapsepõlve halva kogemuse kordumist (kui Koreas valisin templi ukse taga olnud siniste kummisusside hulgast endale sobivad ja kõndisin nendega sisse, hiljem selgus, et tegemist oli nunnade tanavasussidega, mis pühaduse teotamise välistamiseks tuli jätta templi ukse taha) tutvusin shinto pyhamu käitumiskoodeksiga juba varakult. K6igepealt tuleb end pisut varskendada - pesemiseks on seda palju nimetada - loputada suud ja kasi. Pyhamu ees on kast, kuhu tuleb heita mynt, seejarel helistada gongi (et jumalad yles aratada), plaksutada kasi ja kummardada. Pyhamusse kingadega siseneda ei tohi. Kusjuures jaapanlased on kokkuhoidlik rahvas, nad pidavat uskuma, et 6nne toob vaid 5 jeenise myndi viskamine, samas kui 10 jeenise ja suuremaga pidid 6nne ajaliselt liiga kaugele heitma.
Miyajima saarel on templeid kohe hulgim. K6igepealt kuulus Itsukushimajinja pyhamu, mille merevaravast eile juttu oli, selle k6rval kohe ka paar budistlikku templit. Seejarel oli v6imalik ronida maetippu, kus tee peale jai kuulus Senjojaku pyhamu koos 5-kordse pagodaga (kahjuks ma ei saa praegu pilte lisada, aga kui naeksite,siis m6istate, et olete seda vahemalt piltidelt nainud). Ja see k6ik mattunud kirsi6ite sisse. Alles tana hakkas mulle see kirsi6ite teema koitma - kas nad on nyyd l6plikult lahtilainud v6i olen neid tahele panema hakanud- igal juhul, on neid k6ikjal ja kui neid on palju, siis on see t6esti lummav.
Maetippu j6udmiseks tuli labida taitsa arvestatav t6us,mille l6pus ootas muuhulgas budistlik tempel, kus vaidetavalt p6leb 1200 aastat p6lenud tuli. Tulel pada veega-kui seda vett juua, pidid k6ikidest haigustest paranema. Ma ei lainud torkima, osalt ehk selle parast, et ei meenunud kohe yhtki ravimist vajavat haigust, osalt selleparast, et meeletult kaisid ajudele mingid megasuured ameeriklased, kes kitsal magiteel mu ees hingeldasid ja ma soovisin neist vaga mooduda,osalt selleparast, et ees paistis jarjekordne pyhamu, kus parasjagu toimetati mingit p6nevat usuriitust.
K6iki templeid ja pyhamuid ei hakka loetlema, aga margin ara Sankido Halli - jaapani ainuke tempel, kus kummardatakse ogresid. Selles templis pidavat saama vastuse majapidamist ja arilist edu puudutavad palved.
Kogu see templite ja pyhamute trett oli vyrtsitatud erakordselt ilusa ja lopsaka loodusega. Materjalid lubasid, et magedes naeb ahve, aga ainukesed ahvid, keda 6nnestus kohata, olid riides ja raakisid inglise keelt.
Ja l6petuseks soojad 6nnesoovid armsale Kristelile Miamisse :)
Suur küsimus
Kas keegi palun seletaks mulle ära, mis värk neil jaapanlastel nende WC-pottide tootearendusega on? Nagu ennist mainitud algas tehnoloogiaimedega tutvumine juba Helsingi lennujaamas. Aga see oli tõepoolest alles algus. WC-s käimine pole siin mingi lihtne protseduur. Seinal või poti küljes on konsool, millelt saad valida erinevate teenuste vahel olenevalt sellest, mis asja sa sinna tualetti ajama tulid. Kindlasti on võimalik valida suurema ja väikesema pesu vahel, lisaks sageli veel veel survepesu ja föön. Ja prill-laud on soojendusega. Arvasin, et Osaka 35. korrusel kohtasin tõeliselt edasijõudnute varianti - nimelt oli seal võimalik valida ka "flushing soundi" ja seda sai siis valjemaks või vaiksemaks tuunida vastavalt kõhutuulte raskusastmele. Aga eksisin, siin Miyajima ryokenis ütles WC-pott mulle lugupidavalt "tere", avas kaane ja ilmselt oleks ka kummardanud, kuid sinnani pole tootearendus veel jõudnud. Külma ja elutu WC-ga harjunud välismaalasel võivad sellise potiga suheldes tekkida seedehäired. Istmesoojenduse vastu ei saa samas mitte kõige vähematki olla, päris mõnus.
Miyajima
Õigem nimi sellel saarel on Itsuku-shima, nimi tuleb kuulsast Shinto templist ja selle maailmakuulsast mereväravast, mida kõikvõimalikud Jaapanit tutvustavad materjalid on ekspluateerinud. Tramm Hiroshima kesklinnast võttis üle tunni aja aega. Trammilõpp-peatusest viis meid üle mere praam. Saar tundus kohe äärmiselt sümpaatne - bonsai-puud, tänavatel jalutavad hirved, taamal paistvad templid jms.
Pildil on kuulus torii, ainult selle kaudu tohtisid 6. sajandil, kui tempel ehitati, saarevälised elanikud saarele ja templisse siseneda. Õhtul jõudes oli parasjagu mõõn, mis võimaldas selle juurde kõndida. Päris võimas on tõesti. Värava erinevate postide peale oli loobitud hulganiselt suuremaid ja väiksemaid kivisid. Ilmselt toob see mingi uskumuse järgi õnne, aga lihtsam tundub olevat viadukti alt autoga läbi sõites midagi soovida, kui rong üle sõidab. Oleks ehk kellegi kivi (loe: soovi) alla lükanud ja seda karmavõlga veel vaja.
Ööbime siin saarel nn traditsioonilises jaapani majutusasutuses -ryokenis. Või noh umbes nii. Asi jällegi selles, et mina liitusin seltskonnaga hiljem, eks ole. Kui teised magavad kolmekesi ühes toas põrandal nagu ryokenile kohane, siis minu tuba on... pisut teistsugune. Ega mul otseselt mugavuse vastu midagi ei ole, ainult, et arvet kardan tiba. Ilmselt oleks saanud nende tuppa ka neljanda madratsi maha panna, aga sellisel juhul oleks läinud päris tihedaks see olemine ja vältimatult oleks keegi jala üle teise visanud. Naersime küll, et tõenäoliselt oleks abivalmis personal hommikuks kõik jäsemed õigetele madratsitele asetanud, aga selle peale lootma ka jääda ei saa. Teha ei ole enam midagi, järelikult tuleb täie rauaga hüvesid nautida.
Toa hinna (mille peale ma praegu parem ei mõtle) sees oli ka 11-käiguline jaapanipärane õhtusöök, mis peamiselt sisaldas mereande. Meile anti selga kimono-taolised kostüümid (ses suhtes, et teenindaja nimetas neid pidzaamadeks). Lisaks maitselamusele oli rõhutud ka esteetilisele poolele ja kõik nägi tõepoolest kaunis välja (näiteks oli kokk voolinud porgandist selle sama kuulsa värava). Aga süües kolmas päev järjest toorest kala, ei suutnud see mind siiski piisaval määral sütitada (antagu mulle minu mereandide austajatest sõprade poolt andeks). Isegi mitte väikse törtsu ploomiveiniga. Õhtusöögi käigus suutsin tülli ajada kõrvallaua saksa noorpaari kuna meesterahvas jälgis mind valimatult ja kuivõrd ma istusin totaalselt teises suunas, kui tema pruut, korraldas viimane sellest inetu skandaali. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - tüüp avastas ruttu võimaluse vaatlust toimetada akna peegeldust kasutades. Paraku hammustas terane (ja tige) pruut ka selle võimaluse läbi. Edasi oli juba üsna naljakas, kuidas oma vigadest :) õppinud mees meeleheitlikult püüdis vältida isegi teenindajate poole vaatamist, kes talle toitu serveerisid, kuna see oleks paratamatult tähendanud pilguheitu minu suunal. Oh jah, Lucille.
Siin hotellis sai ära proovitud ka kuulus onsen ehk jaapanipärane spa. Nagu Lonely Planet teatab: Jaapanis on 3000 kuumaveeallikat - mis on "like Iceland on steroids". Tavaliselt on onsen meestel ja naistel eraldi ja seal käiakse alasti. Nii ka siin hotellis. Kuigi lugesin eelnevalt läbi instruktsiooni, kuidas seal vanni juures toimetada, pean ausalt tunnistama, ei läinud mul siiski kõik päris õigesti. Nimelt on vanni juures sellised väikesed pingid ja palid ja siis pead seal pingi peal istudes pesemisega manööverdama. Kui saabusin sinna onseni, polnud seal kedagi peale minu, see pärast toimetasin üsna pingevabalt ja liialt oma peakest protseruuridega ei vaevanud. Olles end pärast pesu kuuma vette mõnusalt sisse seadnud, saabus üks sakslanna, kes tegi kõik nii nagu peab - võttis pali ja pingikese, istus pingikese peale ja siis ebaloomulikus asendis proovis end pesta. Igalt poolt. Seepeale meenus ka mulle, kuidas oleks pidanud ja vaadates minupoolse dushiga käsitsemise tagajärgi (veepritsmeid) peeglil, oli mul tiba piinlik. Vannist väljudes liikusin teise pingikese poole ja ei võtnud pritsmeid peeglil omaks. Aga kui see mind kuidagi rehabiliteerib, siis püsti seistes sain igal juhul puhtamaks, kui seal pingi peal koogutades oleks saanud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et onsen oli tore, aga mingit meeletut elamust millestki enneolematult lõõgastavast ei jätnud.
Pildil on kuulus torii, ainult selle kaudu tohtisid 6. sajandil, kui tempel ehitati, saarevälised elanikud saarele ja templisse siseneda. Õhtul jõudes oli parasjagu mõõn, mis võimaldas selle juurde kõndida. Päris võimas on tõesti. Värava erinevate postide peale oli loobitud hulganiselt suuremaid ja väiksemaid kivisid. Ilmselt toob see mingi uskumuse järgi õnne, aga lihtsam tundub olevat viadukti alt autoga läbi sõites midagi soovida, kui rong üle sõidab. Oleks ehk kellegi kivi (loe: soovi) alla lükanud ja seda karmavõlga veel vaja.
Ööbime siin saarel nn traditsioonilises jaapani majutusasutuses -ryokenis. Või noh umbes nii. Asi jällegi selles, et mina liitusin seltskonnaga hiljem, eks ole. Kui teised magavad kolmekesi ühes toas põrandal nagu ryokenile kohane, siis minu tuba on... pisut teistsugune. Ega mul otseselt mugavuse vastu midagi ei ole, ainult, et arvet kardan tiba. Ilmselt oleks saanud nende tuppa ka neljanda madratsi maha panna, aga sellisel juhul oleks läinud päris tihedaks see olemine ja vältimatult oleks keegi jala üle teise visanud. Naersime küll, et tõenäoliselt oleks abivalmis personal hommikuks kõik jäsemed õigetele madratsitele asetanud, aga selle peale lootma ka jääda ei saa. Teha ei ole enam midagi, järelikult tuleb täie rauaga hüvesid nautida.
Toa hinna (mille peale ma praegu parem ei mõtle) sees oli ka 11-käiguline jaapanipärane õhtusöök, mis peamiselt sisaldas mereande. Meile anti selga kimono-taolised kostüümid (ses suhtes, et teenindaja nimetas neid pidzaamadeks). Lisaks maitselamusele oli rõhutud ka esteetilisele poolele ja kõik nägi tõepoolest kaunis välja (näiteks oli kokk voolinud porgandist selle sama kuulsa värava). Aga süües kolmas päev järjest toorest kala, ei suutnud see mind siiski piisaval määral sütitada (antagu mulle minu mereandide austajatest sõprade poolt andeks). Isegi mitte väikse törtsu ploomiveiniga. Õhtusöögi käigus suutsin tülli ajada kõrvallaua saksa noorpaari kuna meesterahvas jälgis mind valimatult ja kuivõrd ma istusin totaalselt teises suunas, kui tema pruut, korraldas viimane sellest inetu skandaali. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - tüüp avastas ruttu võimaluse vaatlust toimetada akna peegeldust kasutades. Paraku hammustas terane (ja tige) pruut ka selle võimaluse läbi. Edasi oli juba üsna naljakas, kuidas oma vigadest :) õppinud mees meeleheitlikult püüdis vältida isegi teenindajate poole vaatamist, kes talle toitu serveerisid, kuna see oleks paratamatult tähendanud pilguheitu minu suunal. Oh jah, Lucille.
Siin hotellis sai ära proovitud ka kuulus onsen ehk jaapanipärane spa. Nagu Lonely Planet teatab: Jaapanis on 3000 kuumaveeallikat - mis on "like Iceland on steroids". Tavaliselt on onsen meestel ja naistel eraldi ja seal käiakse alasti. Nii ka siin hotellis. Kuigi lugesin eelnevalt läbi instruktsiooni, kuidas seal vanni juures toimetada, pean ausalt tunnistama, ei läinud mul siiski kõik päris õigesti. Nimelt on vanni juures sellised väikesed pingid ja palid ja siis pead seal pingi peal istudes pesemisega manööverdama. Kui saabusin sinna onseni, polnud seal kedagi peale minu, see pärast toimetasin üsna pingevabalt ja liialt oma peakest protseruuridega ei vaevanud. Olles end pärast pesu kuuma vette mõnusalt sisse seadnud, saabus üks sakslanna, kes tegi kõik nii nagu peab - võttis pali ja pingikese, istus pingikese peale ja siis ebaloomulikus asendis proovis end pesta. Igalt poolt. Seepeale meenus ka mulle, kuidas oleks pidanud ja vaadates minupoolse dushiga käsitsemise tagajärgi (veepritsmeid) peeglil, oli mul tiba piinlik. Vannist väljudes liikusin teise pingikese poole ja ei võtnud pritsmeid peeglil omaks. Aga kui see mind kuidagi rehabiliteerib, siis püsti seistes sain igal juhul puhtamaks, kui seal pingi peal koogutades oleks saanud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et onsen oli tore, aga mingit meeletut elamust millestki enneolematult lõõgastavast ei jätnud.
Hiroshima
Pooleteist tundi rongisõitu Shinkanseniga tõi meid Hiroshimasse, kus suundusime vaatama teadagi mida. Vaatamata sellele, et päike paistis, täna oli kevadiselt soe ja ka siin õitses meeletult kirsiõisi, masendasid Hiroshima katastroofi kohad ja muuseum meid siiski märkimisväärselt. vähemalt mulle tundus nii. Igal juhul olime kõik kuidagi mõtteisse vajunud. Samas on imetlusväärne, kuidas nad selle linna on uuesti üles ehitanud, kuigi pärast katastroofi arvati, et seal ei kasva veel 75 aastat midagi. Aga kasvab küll ja veel kuidas. Kirsiõied märatsevad ja inimesed nende all pidutsevad ja on rõõmsad.
Lonely Planet teadis rääkida, et jaapanlased on kimpus sellega, et lapsed ei taha memoriaalmuusemides käia ja neid sündmusi kiputakse unustama. Mingi tüüp olla suisa katastroofis kannatanud laste mälestusmärgi juures olevad paberlinnukesed põlema pannud protesti märgiks (9 aastat pärast katastroofi avastati ühel 13-aastasel tüdrukul leukeemia ja anti talle 3 kuud kuni aasta eluaega. Tüdruk uskus, et kui ta voldib 1000 paberlinnukest, siis ta saab terveks. Kahjuks suri ta enne eesmärgi täitmist ära, aga teised lapsed jätkasid voltimist ja nii ongi seal monumendi juurest tohutult erinevaid volditud linde). Ma ei usu, et seda katastroofi keegi unustada saaks, samas inimestele ei tohiks pahaks panna, et nad ei taha minevikus elada ning soovivad eluga edasi minna ja kirsiõitest jälle rõõmu tunda.
Kui kõik pommiga seotud teemad ammendatud, võtsime ette teekonna Miyajima saarele, kus tänase öö peatume.
Saturday, April 3, 2010
Kirsioied ja kalad
Tanane paev algas ilusti. Olles eile magama lainud m6istlikul ajal, arkasin hommikul puhanuna, kuigi ninaverejooksu peale. Tundub, et jetlag ongi sipsti yletatud.
Parast hommikusooki pidin ylejaanud kaadriga trehvama, kuid kuna nende uni oli veel magusam, kui minu oma, jaid nad pisut hiljaks. Ootamine andis mulle v6imaluse tsekata kohalike telekanaleid. Telekast ei tule mitte yhtegi inglise keelset kanalit - isegi CNN on jaapanikeelse synkroont6lke pealelugemisega. Edasi kl6psides jai silm pidama tuttava nao peale - Baruto! Jain kanalile ja pyydsin m6istatada, millest on jutt. Stuudios oli 10 inimest ja saatejuht. Barutost j6udis jutt kiiresti Estonia juurde. Saatejuht esitas erinevaid kysimusi Eesti kohta (iga teine s6na oli Estonia) ja rahvas nuputas 6igeid vastuseid. Kahjuks arvasin ara ainult yhe kysimuse - see oli, mis on eestlaste suurim leiutis. Vastus oli Skype. Selle peale rahvas stuudios juubeldas ja yks vana vaatas sygavalt kaamerasse ja s6nas "Arigato!" See tuli sydamest. Kyll oleks tahtnud teada ka teisi kysimusi ja vastuseid, sest stuudiosolijate silmist peegeldus puhas yllatus nii m6negi kysimuse puhul.
Kui teise hotelli rahvas end minu juurde toimetas, seadsime sammud Jaapani yhe suurima akvatooriumi poole, kus pesitsevad erinevad mereelukad, sh vaalhai. Olles ara seisnud pika saba ja seejarel litsutud tuhande vaikese jaapanlase vahele ymbritsetuna erinevatest v'aikestest r'aimedest j6udsin korra investeeringut juba kahetseda, kuid hiljem laks 6nneks lahedamaks. Vaalhai oli ja muid haisid ja mereelukaid veel, aga k6ige lahedamad olid pingviinid. Nad olid tapselt sellist n'agu, et "Poisid, lahme teeme selle keikka ara nyyd kiiresti! saab varem 6htale. Ma vihkan oma tood.." Showd taie raha eest.
Peale akvatooriumi liikusime kuulsaid kirsi6isi vaatama lahedal olevasse parki. Oli t6epoolest ilus. Kohalikud olid h6ivanud k6ik rohelised murulapid kirsi6ite all, neil olid kaasas muusikakeskused, yhel isegi karaoke-set, jagatud olid laululehed, piknik kais taies hoos. Peale l6unat (mis oli taas taielik loto) liikusime Osaka suurimasse kirisiaeda, kus 6itses suisa 6000 kirsipuud ja iga puu alla jagus endiselt suur seltskond erineva varustusega jaapanlasi. Jaapanlaste vaimustust sakura yle v6ib vist v6rrelda eestlaste igakordse imestusega kevadel selle yle, et paevad on jalle pikemaks lainud. Keset kirisiaeda asus Osaka kuulsaim loss, mille kylastamisest loobusime peale pilguheitu kaugusesse kaduvale piletisabale. Aga mul oli selles pargis oma vaike staarimoment ka - filmiti mingit kohalikku kuulsust jooksmas, kuiv6rd me ei saanud jaapanikeelsetest h6igetest aru, siis pressisime (kogemata) ikka filmi peale. M6ni lihtsalt ei saa oma olemuse vastu, eks ole.
6htupoole kylastasime yht hotelli, mida mina nimetaks meeste varjupaigaks. Seal saavad vaid mehed vaikese raha eest yyrida endale kapi. No p6him6tteliselt naeb see valja nii, et terve koridor on kahekordselt t'ais ahjuuksi. Ronid ahju, seal on sul telekas ja raadio ja t6mbad ukse enda tagant kinni. Meil saavad rõhutud mehed naiste eest vahemalt garaazi vahele autot putitama p6geneda, Jaapani meestel pole nii hasti lainud.
Kui juba turistikat teha, siis taie raha eest - kui pimedaks laks, seadsime sammud Osaka k6rgeima hoone katusele, kust oli t6epoolest imeline vaade. Lisaks tuletati sul igal sammul meelde, et nyyd on aeg olla romantiline - tee siin pulmad, s6lmi kihlus, siin on nunnud diivanid kahele inimesele privaatseks linnatulede imetluseks, osta vaike nunnu sydamega tabalukk, graveeri nimed sinna peale, kinnita see katusele, tee pilti sydame sees, tee endast postkaart. Pidasin survele vastu :)
Kuigi tundub, et Osaka on meil enam-vahem kaetud, ylevalt tornist vaadates selgus, et see pole ilmselt kaugeltki t6de. vaatamata sellele on aeg edasi liikuda ja homme juba Hiroshima poole teele.
Parast hommikusooki pidin ylejaanud kaadriga trehvama, kuid kuna nende uni oli veel magusam, kui minu oma, jaid nad pisut hiljaks. Ootamine andis mulle v6imaluse tsekata kohalike telekanaleid. Telekast ei tule mitte yhtegi inglise keelset kanalit - isegi CNN on jaapanikeelse synkroont6lke pealelugemisega. Edasi kl6psides jai silm pidama tuttava nao peale - Baruto! Jain kanalile ja pyydsin m6istatada, millest on jutt. Stuudios oli 10 inimest ja saatejuht. Barutost j6udis jutt kiiresti Estonia juurde. Saatejuht esitas erinevaid kysimusi Eesti kohta (iga teine s6na oli Estonia) ja rahvas nuputas 6igeid vastuseid. Kahjuks arvasin ara ainult yhe kysimuse - see oli, mis on eestlaste suurim leiutis. Vastus oli Skype. Selle peale rahvas stuudios juubeldas ja yks vana vaatas sygavalt kaamerasse ja s6nas "Arigato!" See tuli sydamest. Kyll oleks tahtnud teada ka teisi kysimusi ja vastuseid, sest stuudiosolijate silmist peegeldus puhas yllatus nii m6negi kysimuse puhul.
Kui teise hotelli rahvas end minu juurde toimetas, seadsime sammud Jaapani yhe suurima akvatooriumi poole, kus pesitsevad erinevad mereelukad, sh vaalhai. Olles ara seisnud pika saba ja seejarel litsutud tuhande vaikese jaapanlase vahele ymbritsetuna erinevatest v'aikestest r'aimedest j6udsin korra investeeringut juba kahetseda, kuid hiljem laks 6nneks lahedamaks. Vaalhai oli ja muid haisid ja mereelukaid veel, aga k6ige lahedamad olid pingviinid. Nad olid tapselt sellist n'agu, et "Poisid, lahme teeme selle keikka ara nyyd kiiresti! saab varem 6htale. Ma vihkan oma tood.." Showd taie raha eest.
Peale akvatooriumi liikusime kuulsaid kirsi6isi vaatama lahedal olevasse parki. Oli t6epoolest ilus. Kohalikud olid h6ivanud k6ik rohelised murulapid kirsi6ite all, neil olid kaasas muusikakeskused, yhel isegi karaoke-set, jagatud olid laululehed, piknik kais taies hoos. Peale l6unat (mis oli taas taielik loto) liikusime Osaka suurimasse kirisiaeda, kus 6itses suisa 6000 kirsipuud ja iga puu alla jagus endiselt suur seltskond erineva varustusega jaapanlasi. Jaapanlaste vaimustust sakura yle v6ib vist v6rrelda eestlaste igakordse imestusega kevadel selle yle, et paevad on jalle pikemaks lainud. Keset kirisiaeda asus Osaka kuulsaim loss, mille kylastamisest loobusime peale pilguheitu kaugusesse kaduvale piletisabale. Aga mul oli selles pargis oma vaike staarimoment ka - filmiti mingit kohalikku kuulsust jooksmas, kuiv6rd me ei saanud jaapanikeelsetest h6igetest aru, siis pressisime (kogemata) ikka filmi peale. M6ni lihtsalt ei saa oma olemuse vastu, eks ole.
6htupoole kylastasime yht hotelli, mida mina nimetaks meeste varjupaigaks. Seal saavad vaid mehed vaikese raha eest yyrida endale kapi. No p6him6tteliselt naeb see valja nii, et terve koridor on kahekordselt t'ais ahjuuksi. Ronid ahju, seal on sul telekas ja raadio ja t6mbad ukse enda tagant kinni. Meil saavad rõhutud mehed naiste eest vahemalt garaazi vahele autot putitama p6geneda, Jaapani meestel pole nii hasti lainud.
Kui juba turistikat teha, siis taie raha eest - kui pimedaks laks, seadsime sammud Osaka k6rgeima hoone katusele, kust oli t6epoolest imeline vaade. Lisaks tuletati sul igal sammul meelde, et nyyd on aeg olla romantiline - tee siin pulmad, s6lmi kihlus, siin on nunnud diivanid kahele inimesele privaatseks linnatulede imetluseks, osta vaike nunnu sydamega tabalukk, graveeri nimed sinna peale, kinnita see katusele, tee pilti sydame sees, tee endast postkaart. Pidasin survele vastu :)
Kuigi tundub, et Osaka on meil enam-vahem kaetud, ylevalt tornist vaadates selgus, et see pole ilmselt kaugeltki t6de. vaatamata sellele on aeg edasi liikuda ja homme juba Hiroshima poole teele.
Friday, April 2, 2010
Osaka
Parast seda, kui buss oli meid 6nnelikult lennujaamast linna transportinud, asusime hotelle otsima. Nimelt olen ma enamus peatuspaikadest teistest erinevas hotellis, kuna liitusin seltskonnaga siis, kui neil olid bronnid tehtud ja nendes hotellides polnud lisakohti. Teiste hotelli retseptsioon asus 24. korrusel ja oli yldse vaga muljetavaldav (24. korrusele oli ehitatud ka taism66dus kabel naiteks). MInu hotell on ca km eemal, aga see eest lahemal keskusele. Tegelikult oleksid minu hotelli yle r66msad tydrukud, kes teavad, kust moobel ostetakse, sest hotelli vastas on kohe Tiffany & Co, Fendi, Dior jms.
L6unaks s6ime loomulikult sushit, kuigi koha valikuga laksime totaalselt alt. Hetkeks kaalusime isegi lahkumist (kui tellimust polnud veel j6udnud esitada, aga tadi eksis totaalselt k6igest tellitud jookidega, ja k6rvallaua ameeriklane korraldas tellitud soogi parast ilge skandaali). Aga sushi oli sushi.
Parast l6unat s6itsid teised kuhugi kaugemale elektroonikapoodi, mina aga lonkisin niisama linna peal. Siin on tohutult palju selliseid megasuuri saale, kus on l6pmatusse kaduvad read neid yhekaelisi automaate. Muusika on vaga vali ja neoonvalgus kaib silmadele. aga ilmselt on sel mingi v6lu, mida ma ei taipa.
6htu poole oli V plaaninud meid viia pimeduses valgustatud kirsi6isi vaatama. Taksojuht lubas meid sinna viia. Viiski ja seletas midagi vaga agedalt. T6enaoliselt ytles, et tana on see park suletud ja sinna pole m6tet minna, sest kohale j6udes saime kohe tagasi rongi peale jalutada. Sest parki lihtsalt ei paasenud ja ka kirsi6isi ei paistnud kusagilt.
See eest ootas elamus meid rongis, kus yks meesterahvas oksendas, aga nii osavalt, et hoidis kogu kraami punnis poskedega kinni. Aeg-ajalt tal koorem lekkis, aga sellele vaatamata ei lainud ta mitte jargmises peatuses maha, vaid ootas seal istudes kannatlikult l6pp-peatuseni. Inimese tahtejoud on ikka meeletu..
6htust s6ime kohas, kus sai oma saadused ise kypsetada. Kuiv6rd menyyst olid inglise keelde t6lgitud vaid olulised elemendid nagu "ploomivein" ja kahe jaapanikeelse s6na vahel s6na "or", siis olime taielikult umbkeelse kelneri meelevallas, aga ei pidanud pettuma. Samas aeg-ajalt meenutades seda rongis kohatud vana, polnud ka suuremat isu. Aga ploomivein oli hea ;)
L6unaks s6ime loomulikult sushit, kuigi koha valikuga laksime totaalselt alt. Hetkeks kaalusime isegi lahkumist (kui tellimust polnud veel j6udnud esitada, aga tadi eksis totaalselt k6igest tellitud jookidega, ja k6rvallaua ameeriklane korraldas tellitud soogi parast ilge skandaali). Aga sushi oli sushi.
Parast l6unat s6itsid teised kuhugi kaugemale elektroonikapoodi, mina aga lonkisin niisama linna peal. Siin on tohutult palju selliseid megasuuri saale, kus on l6pmatusse kaduvad read neid yhekaelisi automaate. Muusika on vaga vali ja neoonvalgus kaib silmadele. aga ilmselt on sel mingi v6lu, mida ma ei taipa.
6htu poole oli V plaaninud meid viia pimeduses valgustatud kirsi6isi vaatama. Taksojuht lubas meid sinna viia. Viiski ja seletas midagi vaga agedalt. T6enaoliselt ytles, et tana on see park suletud ja sinna pole m6tet minna, sest kohale j6udes saime kohe tagasi rongi peale jalutada. Sest parki lihtsalt ei paasenud ja ka kirsi6isi ei paistnud kusagilt.
See eest ootas elamus meid rongis, kus yks meesterahvas oksendas, aga nii osavalt, et hoidis kogu kraami punnis poskedega kinni. Aeg-ajalt tal koorem lekkis, aga sellele vaatamata ei lainud ta mitte jargmises peatuses maha, vaid ootas seal istudes kannatlikult l6pp-peatuseni. Inimese tahtejoud on ikka meeletu..
6htust s6ime kohas, kus sai oma saadused ise kypsetada. Kuiv6rd menyyst olid inglise keelde t6lgitud vaid olulised elemendid nagu "ploomivein" ja kahe jaapanikeelse s6na vahel s6na "or", siis olime taielikult umbkeelse kelneri meelevallas, aga ei pidanud pettuma. Samas aeg-ajalt meenutades seda rongis kohatud vana, polnud ka suuremat isu. Aga ploomivein oli hea ;)
Helsingi - Osaka
Tutvumine Jaapani tehnoloogiaimedega algas juba Helsingi lennujaama ootesaalis, kus tualettis oli puldiga pott, mille juurde oli lisatud kahelehekyljeline kasutusjuhend. Sain kuidagi hakkama.
Lennukis imestasin, et kas teenindav personal oli teadlik minu paastust (mis sel paeval just l6ppes) v6i pidasid nad mind liiga nooreks, aga igal juhul ignoreerisid nad mind veini pakkumisel jarjekindlalt. V6ib-olla oligi hea. Vaatamata sellele moodus lend kuidagi vaga kiiresti.
Osaka lennujaam oleks aarepealt osadele jaanudki kogu Jaapaniks. NImelt selgus, et R oli kodust kaasa haaranud vana passi. Selle, millelt oli serv ara l6igatud, et seda kasutada ei saaks. Eesti kodakondsusametnikud peavad ilmselt selle meetme uuesti labikaaluma. Sest - N6ukogude kooliga inimene keevitas kohe kokku mingi stoori, kus nurk olla aral6igatud ameeriklaste poolt, kui nad eemaldasid sealt residentsuspaberit. Kohale olla kutsutud jarjest enam kohalikke, kes siis arutelu tagajarjel l6puks lubasid nad maale. Ei tea, mis siis oleks olnud, kui oleks oelnud, et venelased l6ikasid...
Kui l6puks lennujaamast valja saime, siis veendusin, et tore on reisida inimestega, kes on nii hasti ette valmistunud. KOhe teadsid, millise bussi peame v6tma ja kust pileteid saab. Parast kolmanda pileti ostmist avastasime, et automaadil on ka nupp"English". Kui palju lihtsamaks protsess parast seda muutus!
Lennukis imestasin, et kas teenindav personal oli teadlik minu paastust (mis sel paeval just l6ppes) v6i pidasid nad mind liiga nooreks, aga igal juhul ignoreerisid nad mind veini pakkumisel jarjekindlalt. V6ib-olla oligi hea. Vaatamata sellele moodus lend kuidagi vaga kiiresti.
Osaka lennujaam oleks aarepealt osadele jaanudki kogu Jaapaniks. NImelt selgus, et R oli kodust kaasa haaranud vana passi. Selle, millelt oli serv ara l6igatud, et seda kasutada ei saaks. Eesti kodakondsusametnikud peavad ilmselt selle meetme uuesti labikaaluma. Sest - N6ukogude kooliga inimene keevitas kohe kokku mingi stoori, kus nurk olla aral6igatud ameeriklaste poolt, kui nad eemaldasid sealt residentsuspaberit. Kohale olla kutsutud jarjest enam kohalikke, kes siis arutelu tagajarjel l6puks lubasid nad maale. Ei tea, mis siis oleks olnud, kui oleks oelnud, et venelased l6ikasid...
Kui l6puks lennujaamast valja saime, siis veendusin, et tore on reisida inimestega, kes on nii hasti ette valmistunud. KOhe teadsid, millise bussi peame v6tma ja kust pileteid saab. Parast kolmanda pileti ostmist avastasime, et automaadil on ka nupp"English". Kui palju lihtsamaks protsess parast seda muutus!
Thursday, April 1, 2010
Tallinn-Helsingi
Lennujaama jõudsin kenasti. Lennujaamas vaatas teenindaja mu piletit ja siis hüüatas: "Kaja Kallas! Uskumatu! Lepatriinu lasteaed!" Niisiis selgus, et tegu oli minu lasteaiakaaslase Triinu emaga. Lisaks lennupileti registreerimisele sain põhjaliku ülevaate sellest, kuidas Triinu elu on läinud sellest ajast saadik, kui meie teed 83. aastal lahku läksid.
Lennukis pidin ennast tõsiselt tagasi hoidma, sest mehed minu kõrval (soome insenerid) arutasid oma juriidilisi muresid ja mul oli vastupandamatu soov neid nõuandega aidata. Suutsin siiski end taltsutada. Pean püüdma holiday-moodi peale minna ikka vaikselt :).
Maha minnes suutsin lisaks oma jopele kaasa haarata ka kellegi musta pintsaku koos rahakotiga (tundsin seda läbi siidise materjali). Üritasin murda läbi inimeste tagasi kohale, kus ma istusin, ootasin, mis ma ootasin, keegi selle järgi igatsema ei hakanud. Lõpuks laskusin meeldiva stjuuardessiga vestlusesse, kes lubas pintsaku omaniku otsida. Vot mis juhtub, kui inimesed eelistavad musti riideid. Peaaegu oleks reis alanud tahtmatu vargusega.
Lennukis pidin ennast tõsiselt tagasi hoidma, sest mehed minu kõrval (soome insenerid) arutasid oma juriidilisi muresid ja mul oli vastupandamatu soov neid nõuandega aidata. Suutsin siiski end taltsutada. Pean püüdma holiday-moodi peale minna ikka vaikselt :).
Maha minnes suutsin lisaks oma jopele kaasa haarata ka kellegi musta pintsaku koos rahakotiga (tundsin seda läbi siidise materjali). Üritasin murda läbi inimeste tagasi kohale, kus ma istusin, ootasin, mis ma ootasin, keegi selle järgi igatsema ei hakanud. Lõpuks laskusin meeldiva stjuuardessiga vestlusesse, kes lubas pintsaku omaniku otsida. Vot mis juhtub, kui inimesed eelistavad musti riideid. Peaaegu oleks reis alanud tahtmatu vargusega.
Subscribe to:
Posts (Atom)