Tokyo

Neljapäeva õhtul jõudsime Tokyosse. Nagu juba märgitud, tegime alustuseks tiiru ümber megasuure pargi, kus keskel pidavat olema Imperial Palace, aga kuna kogu kupatus oli ümbritsetud kaitsevalli ja paari politseinikuga, siis võisime seda vaid ette kujutada.

Hotellid on meil siin kõrvuti: teised on Dai-ichi Tokyo hotellis ja mina olen Dai-ichi Annexis, nimi iseloomustab seda hästi. Aga asuvad nad keskuses ja üldiselt kurta pole suurt midagi. Mul on toas ka massaazi tool, mille instruktaaz on küll jaapanikeelne, aga mitmetele erinevatele klahvidele vajutades, hakkas toimima küll. Hotell erineb kõikidest eelmistest selle poolest, et hinna sees pole hommikusööki. Liikusime hotelli restorani, kus arvasime saavat tavalist buffet-hommikusööki, ent eksisime rängalt. Saime muna ja singiviilukese ja leiva, kõik asetatud väga kenasti. Restroranis peale meie suurt teisi kliente ei olnud, kuid teenindajad selle eest oli rohkem kui (minu hinnangul) vaja. Hommikusöök pakkus esteetilisele meelele enamat kui kõhule, aga mis seal ikka.

A rõõmuks läksime reedel lõpuks shoppama. Harajuku regiooni. See on moeteadlikele inimestele tuntud piirkond, on isegi eraldi selline riietumisstiil nagu harajuku, mida siin paljud teismelised tütarlapsed viljelevad.Lühidalt kokkuvõttes on see selline lolitalike sugemetega tiba ülepingutatud stiil, kus in on lilled, lühikesed seelikud ja lipsud. Lipsukestega ehitakse kõike - kingakestel lipsukesed, mantlil, kleidi ääres, peas üks eriti suur lips, kõrvas väikesed lipsud ja igaks juhuks rinnas ka väike lipsu-pross. Kogu see poodides rühmamine võttis päris läbi ja katkestasin poole pealt ning põikasin peatänavalt kvartali sisse, kus oli elurajoon, mis paar tänavat edasi asuvate luksuslike butiikidega üldse kokku ei sobinud. Kinnisvara on Tokyos kallis. Ja kohtasin ka kohalikku Pilukellukest. Kes teavad sellenimelist luuletajat(?) Eestist, mõistavad.

Vastupidavust tuli säästa õhtuks, kui plaanitud oli punaste laternate tänava külastus ja diskoteekide väisamine. Punaste laternate piirkonnas tuiasime tükk aega, aga midagi sellist nagu Euroopas nähtud, siin ei kohanud. Kuigi, kui ma poistest paar sammu maha jäin, siis külvati neid erinevate pakkumistega üle ja asi läks hoopis põnevamaks. Seadsime sammud kodu poole, kui äkitselt läks lahti tõeline Tuhkatriinu-loost tuntud paanika - nimelt oli kell löönud südaööd, peale mida metrood enam ei liigu ja linnalähironge läheb igasse suunda vaid paar. Meeletud (vähem ja rohkem napsutanud) pintsaklipslaste hordid tunglesid rongijaama poole, sest taksoga on teatavasti sõita kallis ja muid liiklemisvahendeid pärast keskkööd vist väga polegi.

Saime meiegi kodupiirkonda tiksutud, kui selgus, et peamised ööklubid asuvad hoopistükkis Roppongi linnaosas. Õnneks polnud see meie hotellidest kaugel. Seal elu kees. ööklubisid oli palju ja tänavad täis mustanahalisi nn sisseviskajaid, kes tänavalt inimesi klubisse meelitasid. (Vahemärkusena tuleb öelda, et Jaapanis immigrante väga palju ei ole. Peamiselt pidavat see olema tingitud rangetest immigratsiooniseadustest, aga usun, et ka keelel on siin oma osa. Suurima immigrantide grupi pidavat moodustama korealased, aga neid välismaalase silm jaapanlastest ei erista.) Kokkuvõttes käisime läbi neli erinevat ööklubi, kus rokkisid välismaalastest mehed ja kohalikud (mitte kõige ilusamad, ega ilmselt ka mitte kõige korralikumad) naisterahvad. Igas ööklubis kohtas sutenööre, kellel olid kõik klisheelikud elemendid - päikeprillid, vuntsid, jäme kuldkett, soni. Variant on muidugi, et toimus ülelinnaline stiilipidu teemal "prostituudid ja sutenöörid", ja Lonely Planet lihtsalt ei teadnud sellest midagi. Kui me tulime viimasest ööklubist välja poisid eespool ja mina tükk maad taga, siis ligines nende juurde kärmelt üks vana, kes rõõmsalt hõiskas: "Alright, Sirs! lets give the night a porper ending! We have fantastic girls!" Siis aga silmas mind ja vajus näost ära ja varjamata oma pettumust ohkas: "and here comes the spoiler.." Äri läks kihva.

Vaatamata hilisele tuttuminekule, ärkasin ikka vara. Kuna V küsis minu käest Jaapani elektrivarustuse kohta ja ma ei osanud talle vastata ning mitmest materjalist jäi mulle silma, et lähedal asub elektrimuuseum, jalutasin sinna, et asi selgeks teha. Kahjuks oli muuseum spondeeritud Tokyo Elektri poolt ja kogu süsteemist väga palju teada ei saanud, rohkem sellest, kui tore firma on Tokyo Elekter ja kuidas ta hoolib ja teeb kõik õigesti ja toodab aastas 297,4 TWh elektrit. Siiski sain teada, et kolmandik Jaapani elektrist tuleb tuumaenergiast ja Jaapan on suures sõltuv eksporditud energiaallikatest, kuigi neil on mingi osa ka hüdroenergiat. vot sedasi.

Teistega sain kokku Asakuza piirkonnas, kus müüakse suveniire ja kus oli mustmiljon turisti. Ma ei suutnud. keerasin kõrvaltänavale ja sõin iinimisi jälgides hoopis jäätist (täna oli väga palav ilm). Kui astusin sisse apteeki ostma ühe sõbra palutud vedelikku, siis etteöeldud märksõnade peale sai vanemast härrasmehest apteeker (nägi välja nagu Mr Myjagi Karate Kidi filmist) sellised naerukrambid, et hoia mütsi kinni. Ma väga tahaks teada, mida ma siis ütlesin. Aga soovitud vahendi sain :).

Kuna ma ei saa R arvutit rohkem kuritarvitada, siis lõpetan siinkohal. Muideks, hotellis on reklaamitud laptopi laenutus. Hirmus mässamine oli, et seda arvutit saada. Kui sain, siis selgus, et see on jaapanikeelse klaviatuuriga. MIks nad seda inglise keeles reklaamivad, jääb selgusetuks.