Pooleteist tundi rongisõitu Shinkanseniga tõi meid Hiroshimasse, kus suundusime vaatama teadagi mida. Vaatamata sellele, et päike paistis, täna oli kevadiselt soe ja ka siin õitses meeletult kirsiõisi, masendasid Hiroshima katastroofi kohad ja muuseum meid siiski märkimisväärselt. vähemalt mulle tundus nii. Igal juhul olime kõik kuidagi mõtteisse vajunud. Samas on imetlusväärne, kuidas nad selle linna on uuesti üles ehitanud, kuigi pärast katastroofi arvati, et seal ei kasva veel 75 aastat midagi. Aga kasvab küll ja veel kuidas. Kirsiõied märatsevad ja inimesed nende all pidutsevad ja on rõõmsad.
Lonely Planet teadis rääkida, et jaapanlased on kimpus sellega, et lapsed ei taha memoriaalmuusemides käia ja neid sündmusi kiputakse unustama. Mingi tüüp olla suisa katastroofis kannatanud laste mälestusmärgi juures olevad paberlinnukesed põlema pannud protesti märgiks (9 aastat pärast katastroofi avastati ühel 13-aastasel tüdrukul leukeemia ja anti talle 3 kuud kuni aasta eluaega. Tüdruk uskus, et kui ta voldib 1000 paberlinnukest, siis ta saab terveks. Kahjuks suri ta enne eesmärgi täitmist ära, aga teised lapsed jätkasid voltimist ja nii ongi seal monumendi juurest tohutult erinevaid volditud linde). Ma ei usu, et seda katastroofi keegi unustada saaks, samas inimestele ei tohiks pahaks panna, et nad ei taha minevikus elada ning soovivad eluga edasi minna ja kirsiõitest jälle rõõmu tunda.
Kui kõik pommiga seotud teemad ammendatud, võtsime ette teekonna Miyajima saarele, kus tänase öö peatume.
No comments:
Post a Comment