Transport

Meil on olnud au liigeleda üsna mitme erineva sõiduriistaga. Arvestades suurenevat huvi transpordi vastu, mõtlesin, et panen muljed kirja enne, kui meelest lähevad.

Kõige pealt kuulus Shinkansen ehk kiirrong. Näeb välja väga muljetavaldav ja liigub tõesti kiiresti. Ometi on ka siin võimalik valida mitme mängija vahel - näiteks Kyotost Tokyosse saab Nozomi Shinkanseniga 2,5 tunniga, kui teisega (mille nime ei oska öelda) natuke üle kolme tunniga. Igal juhul kiiresti. Seest on rong üsna tavaline. Mugav, aga mitte üleliia. Ja ei saa mööda oma lemmikteemast - WC on ikka istmesoojenduse ja muude lisadega :).

Rongid - peale Shinkanseni on veel mustmiljon teist rongi. Eraliinid, tavalised liinid, ekspressliinid, kiirliini, lähirongid, mugavusistmetega rongid, monorööpmelised rongid. Nende eristamine ei ole sugugi lihtne, eriti arvestades, et sõiduplaanid ja piletiautomaadid on sageli ainult jaapani keeles. See ekspressi, kiir- ja muude rongide eristamine tuletab vägisi meelde lapsepõlve koolivaheaegu, kui sai vanaema juures Viljandis bussiga käidud - ainult ekspress sõitis otse Tallinnasse, kiirliin ei peatunud päris iga posti juures, aga peaaegu ja tavaline buss tegi lisaks peatumisele iga posti juures ka väikese ringi läbi Karksi-Nuia või Suure-Jaani.

Peaaegu igas linnas, kus oleme viibinud, oleme kasutanud metrood. Metroo on kõikides linnades sarnene ja (inglise keelsete siltide olemasolul) on opereerimine üsna lihtne. Huvitav on see, et metroos on sageli eraldi vagun ainult naistele. Ilmselt vältimaks tipptunni ajal naiste pepust näpistamist, aga olles jaapanlasi natukene jälginud, on küll väga raske uskuda, et see võiks olla probleem.

Hiroshimas sõitsime trammiga. Arvestades Jaapani üldist tehnoloogilist taset, oli see üllatavalt mehitatud ja vanaaegne kogemus. Nimelt toimus tasumine kontrolörile trammist väljudes ja oli keeruline tuvastada, kuidas kontrolör mõistab, kui pika maa keegi on maha sõitnud. Kontrolöril olid käed-jalad tööd täis aidates inimesi peale ja maha, teadvustades järgmist jaama ja seletades veel midagi mikrofoni, mis jäi meile vähese keeleoskuse tõttu kaugeks.

Saarele sõitsime praamiga, mis meenutas New Yorgis Staten Islandi vahel kurseerivat alust. Aga selle kohta pole midagi erilist märkida, sest WC-d ei külastanud :).

Ja last but not least - taksod. Taksojuhid on soliidses eas härrasmehed valgete kinnastega. Auto tagumine uks hüppab ise lahti ja kinni, selle kangutamine ei ole mõistlik. Auto istmed on kaetud lumivalge pitsiga ja ühes taksos nägin suisa kerge plisseeriga ääristatud istmeid. Peen käsitöö. Mõnes taksos olen silmanud valgeid patju. Väljast on autod mustad ning läikivad. Taksoga tunduvat sõitvat reeglina härrasrahvas. Või muudab takso sisustus oleku lihtsalt tähtsaks, et selline mulje jääb.

Ometi olen kõikidest liikumisvahendites enim kasutanud siiski oma kahte jalga, mis täna pärast visiiti Fushimi-Inara Taishale ja sinna juurde kuulunud kablutamisele, hakkasid Tokyos kergelt tõrkuma otsuse peale teha jalutuskäik ümber 60 ha pargi. Pika veenmise ja märkimisväärse tempolanguse peale saime siiski hakkama. Õhtul lähme vanni ja siis saame jälle läbi.