Pildil on kuulus torii, ainult selle kaudu tohtisid 6. sajandil, kui tempel ehitati, saarevälised elanikud saarele ja templisse siseneda. Õhtul jõudes oli parasjagu mõõn, mis võimaldas selle juurde kõndida. Päris võimas on tõesti. Värava erinevate postide peale oli loobitud hulganiselt suuremaid ja väiksemaid kivisid. Ilmselt toob see mingi uskumuse järgi õnne, aga lihtsam tundub olevat viadukti alt autoga läbi sõites midagi soovida, kui rong üle sõidab. Oleks ehk kellegi kivi (loe: soovi) alla lükanud ja seda karmavõlga veel vaja.
Ööbime siin saarel nn traditsioonilises jaapani majutusasutuses -ryokenis. Või noh umbes nii. Asi jällegi selles, et mina liitusin seltskonnaga hiljem, eks ole. Kui teised magavad kolmekesi ühes toas põrandal nagu ryokenile kohane, siis minu tuba on... pisut teistsugune. Ega mul otseselt mugavuse vastu midagi ei ole, ainult, et arvet kardan tiba. Ilmselt oleks saanud nende tuppa ka neljanda madratsi maha panna, aga sellisel juhul oleks läinud päris tihedaks see olemine ja vältimatult oleks keegi jala üle teise visanud. Naersime küll, et tõenäoliselt oleks abivalmis personal hommikuks kõik jäsemed õigetele madratsitele asetanud, aga selle peale lootma ka jääda ei saa. Teha ei ole enam midagi, järelikult tuleb täie rauaga hüvesid nautida.
Toa hinna (mille peale ma praegu parem ei mõtle) sees oli ka 11-käiguline jaapanipärane õhtusöök, mis peamiselt sisaldas mereande. Meile anti selga kimono-taolised kostüümid (ses suhtes, et teenindaja nimetas neid pidzaamadeks). Lisaks maitselamusele oli rõhutud ka esteetilisele poolele ja kõik nägi tõepoolest kaunis välja (näiteks oli kokk voolinud porgandist selle sama kuulsa värava). Aga süües kolmas päev järjest toorest kala, ei suutnud see mind siiski piisaval määral sütitada (antagu mulle minu mereandide austajatest sõprade poolt andeks). Isegi mitte väikse törtsu ploomiveiniga. Õhtusöögi käigus suutsin tülli ajada kõrvallaua saksa noorpaari kuna meesterahvas jälgis mind valimatult ja kuivõrd ma istusin totaalselt teises suunas, kui tema pruut, korraldas viimane sellest inetu skandaali. Aga kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem - tüüp avastas ruttu võimaluse vaatlust toimetada akna peegeldust kasutades. Paraku hammustas terane (ja tige) pruut ka selle võimaluse läbi. Edasi oli juba üsna naljakas, kuidas oma vigadest :) õppinud mees meeleheitlikult püüdis vältida isegi teenindajate poole vaatamist, kes talle toitu serveerisid, kuna see oleks paratamatult tähendanud pilguheitu minu suunal. Oh jah, Lucille.
Siin hotellis sai ära proovitud ka kuulus onsen ehk jaapanipärane spa. Nagu Lonely Planet teatab: Jaapanis on 3000 kuumaveeallikat - mis on "like Iceland on steroids". Tavaliselt on onsen meestel ja naistel eraldi ja seal käiakse alasti. Nii ka siin hotellis. Kuigi lugesin eelnevalt läbi instruktsiooni, kuidas seal vanni juures toimetada, pean ausalt tunnistama, ei läinud mul siiski kõik päris õigesti. Nimelt on vanni juures sellised väikesed pingid ja palid ja siis pead seal pingi peal istudes pesemisega manööverdama. Kui saabusin sinna onseni, polnud seal kedagi peale minu, see pärast toimetasin üsna pingevabalt ja liialt oma peakest protseruuridega ei vaevanud. Olles end pärast pesu kuuma vette mõnusalt sisse seadnud, saabus üks sakslanna, kes tegi kõik nii nagu peab - võttis pali ja pingikese, istus pingikese peale ja siis ebaloomulikus asendis proovis end pesta. Igalt poolt. Seepeale meenus ka mulle, kuidas oleks pidanud ja vaadates minupoolse dushiga käsitsemise tagajärgi (veepritsmeid) peeglil, oli mul tiba piinlik. Vannist väljudes liikusin teise pingikese poole ja ei võtnud pritsmeid peeglil omaks. Aga kui see mind kuidagi rehabiliteerib, siis püsti seistes sain igal juhul puhtamaks, kui seal pingi peal koogutades oleks saanud. Kokkuvõtvalt võib öelda, et onsen oli tore, aga mingit meeletut elamust millestki enneolematult lõõgastavast ei jätnud.
No comments:
Post a Comment