Veel Kyotost

Pean tunnistama, et lugedes eilset eufoorilist sissekannet, täna kõik nii hirmus roosiline ei tundu. Ilmselt hakkab eelmisel päeval sissehingatud puru oma mõju kaotama. Täna oli taas päikseline päev, aga üsna vilu. Mitte, et sellel märkimisväärset tähendust oleks olnud, kuivõrd pool päeva sõitsime rongiga.

Lubati, et 8. aprilli toimuvad Kyoto lähedal asuvas Fushimi-Inari-Taisha pühamus suurejoonelised pidustused, ohverdamised ja tantsud kindlustamaks rahvusliku tööstuse õtsengut. Eile kohatud soome giid teatas lisaks, et täna on Buddha sünnipäev, aga ma ei ole kindel, kas seda võib uskuda. Ehk keegi targem teab kommenteerida?

No igal juhul, kuna olin ilma jäänud geisha kirsiõite tantsudest, siis põles minus soov väga mingit showd näha. Ülejäänud kaadril isutas rohkem shoppamise järele, seetõttu leppisime kokku, et kohtume kell 12 Kyoto rongijaamas, et asuda Tokyo poole teele. Mis omakorda tähendas, et mulle antud aeg pühamut inspekteerida ja tantse vaadata pidi algama üsna vara. Üksjagu aega kulus hotellist väljatsekkimise, kohvri Tokyosse saatmise (siin selline mugav teenus, et saad kohvri saata 100 krooni eest järgmisesse punkti, ei pea mööda linna sellega ringi kolistama) ning erinevate metroodega seiklemise peale, kuid kohale ma jõudsin. Fushimi-Inara Taisha on jällegi üks piltidelt tuttav pühamu, mis on pühendatud riisi ja sake jumalustele. Iseloomulikuks sellele pühamule on 4 km mägedesse looklev tee, mis on ääristatud punaste toriidega ning meeletu koguse kivist rebasekujudega (rebast loeti Inari, viljajumala, saadikuks) ja mitmete surnuaedadega. Mäe otsas avaneb hunnitu vaade Kyotole. Muideks, mäe otsas harjutas üks helesinistes dressides papi oma golfilööki. Ainult, et käes polnud tal mitte kepp, vaid jäme köis. Swing ei olnud küll esmaklassiliste killast, aga olgu öeldud - golfis stiilipunkte ei anta ja mine sa tea võib-olla selline harjutamine teeb tõelise ässa..

Kui kohale jõudsin, ei paistnud tantsudest ja ohverdamistest muid märke, kui yhes pühamus olid valgete linadega kaetud lauad ja neil ridamisi (ma eeldan, et) ploomiveinipudeleid. Hea küll, mõtlesin. Käin seal üleval ära ja jõuan ilusti alguseks kohale. Las sätivad veel. Tegin selle meeldiva mägimatka ära, kuid ei midagi. Siiski - äkitselt märkasin kahte vaimulikku valgetes rüüdes, mustades kotades, mustade mütsidega. Järgnesin neile salahilju, kuid minu pettumuseks ei hakanud nad kedagi ohverdama, vaid asusid hoopis õnnistama pühamu ette veeretatud uhiuut Mercedest. Protsess nägi välja nii, et auto kõik uksed ja kapott olid avatud. Vaimulikud kummardasid pikalt ja põhjalikult mootori ees pomisedes mingit palvet, seejärel toimetasid sama protseduuri iga ukse juures lehvitades valgete paberiliikutega ääristatud pulka ja oligi valmis. Autoomanikud sõitsid ülimalt rahulolevana minema. Muidugi võib-olla, et see auto ohverdatigi hiljem rahvusliku tööstuse hüvanguks ning nähtu oli vaid ettevalmistav protseduur. Paraku pidin asuma rongijaama poole teele, seega jäi mul see vaimustav vaatepilt nägemata. Noh, aga abiks oli seegi.

Ei tea, kas see oli eilse pulbri mõju või mis, aga kokkuvõttes pean ütlema, et mulle Kyoto siiski meeldis. Kuigi arvestades seda, et linna nimi on kuulus kliimaprotokolliga seonduvalt, ei paistnud keskkonnateadlikkus suurt silma. Igal pool käis meeletu pakendamine, ühekordsete tarvikute kasutamine jms. Samas jalgrattaid oli palju ja liiklust nii suure linna kohta suhteliselt vähe.

Aga nüüd juba Tokyos, mis tundub hoopis teisest mastist linn.