Lennujaama jõudsin kenasti. Lennujaamas vaatas teenindaja mu piletit ja siis hüüatas: "Kaja Kallas! Uskumatu! Lepatriinu lasteaed!" Niisiis selgus, et tegu oli minu lasteaiakaaslase Triinu emaga. Lisaks lennupileti registreerimisele sain põhjaliku ülevaate sellest, kuidas Triinu elu on läinud sellest ajast saadik, kui meie teed 83. aastal lahku läksid.
Lennukis pidin ennast tõsiselt tagasi hoidma, sest mehed minu kõrval (soome insenerid) arutasid oma juriidilisi muresid ja mul oli vastupandamatu soov neid nõuandega aidata. Suutsin siiski end taltsutada. Pean püüdma holiday-moodi peale minna ikka vaikselt :).
Maha minnes suutsin lisaks oma jopele kaasa haarata ka kellegi musta pintsaku koos rahakotiga (tundsin seda läbi siidise materjali). Üritasin murda läbi inimeste tagasi kohale, kus ma istusin, ootasin, mis ma ootasin, keegi selle järgi igatsema ei hakanud. Lõpuks laskusin meeldiva stjuuardessiga vestlusesse, kes lubas pintsaku omaniku otsida. Vot mis juhtub, kui inimesed eelistavad musti riideid. Peaaegu oleks reis alanud tahtmatu vargusega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment